— 126 —
Anipajule ja Joak Tooma-Tõnule — seal ta ju ikka käib… Mina püüan Pritsu ja isameest nii kaua waigistada.“
Nad astusiwad mõlemad tuppa tagasi. Kuna Mihkel jälle külaliste juurde istus, kutsus perenaine poisi ja tüdruku wälja. Nad jäiwad kõik kolm mõneks ajaks kadunuks. Suure waewaga püüdis Huntaugu peremees oma ärewust warjata ja mingit juttu alustada, aga terwe lugu oli nii wõerastaw, et Prits ja aidamees ainult ringi luurasiwad ja Mihkli kohmetanud sõnu tähelegi ei pannud.
„Kus Miina siis on?“ tuli kubjas wiimaks otsekohese küsimisega wälja.
„Küll ta warsti tuleb!“
„Kas ta's kodus ei oldki?“
„Oli küll. Wast pool tundi enne sinu tulekut käis weel toas.“
„Ja nüüd?“
„Wõib olla, et kellegi üleaedse juure lippas.“
Oodati weel. Oodati pool — oodati kolmweerand tundi weel. Siis ilmus perenaine. Ta nägu oli kollane kui waha. Mihkli küsiwa pilgu peale wastas ta tumma pearaputamisega. Ja siis tuli tüdruk ja siis poiss… Nad kumbki polnud Miinat külast leidnud. Teda ei olla siin, ei seal täna nähtud…
Rõhuw, hinge waewaw waikus walitses silmapilguks pisikeses palawas ruumis. Siis kähwas Kubja-Prits istmelt üles.
„Ta jooksis minu eest ära!“ pitsitas ta läbi hammaste, nii et see nagu madu wihane susin kuuldus. „Ja kas teate, kus ta on? Uuetoa saunas on ta!“
„Ei, seal teda ei ole,“ hüüdis perenaine nuttes, „sealt ma ju praegu tulen!“
