— 114 —
Noor herra öeld, ta olla kõigega rahul, mis wana parun luband ja tõotand.“
„Aga kas sa koa selle peale mõtled, wanamees,“ ütles perenaine, kelle kõhn, kahwatu, kortsurikas nägu ikka tumedamaks tõmmas, „et Pärtli-Prits mitte hea inimene põle. Ta on kiuslik, salalik ja torm-uhke.“
„Mene ikka, mene!“ lõi Mihkel käega. „Minu wasta põle ta kiuslik ega salalik old, ei koa ilmaski uhke. Ja kui ta mu wäimeheks soab, siis on seda weel wähem karta. Kus sul need inglid siis on, kellele oma last tahad panna? On siis see teomees seal mõni tallekene wõih? Kas tead, see tõmmaks sinu ja su lapse keha poar kord päewas maha! On ju samasugune mõrtsukas kui ta isa oli. See julges saksagi peksta, ja poeg, häbemata, kippund ju pärast seda koa otse mõisa toas paruni kallale… Mõtle ometi järele, eit, kui inimene enam saksa ei karda, saksa lööma kipub — mis hoolib niisuke naisest wõi sinust ja minust?… Ja oleks ta kulla sisse kastetud — mina teda oma majasse ei wõtaks! Prits teeb mulle head — see närakas paneks mu ju otsekohe saksa wiha alla! Siis ehk wõetaks mul seegi liiwa-auk käest ära, kus praegu kükitan!“
„Hea tüll, Mihkel,“ ütles Huntaugu ema seepeale ja waatas mehele kindlaste silma. „Aga kui nüüd su laps selle mehele ei taha minna, keda sa talle pakud — mis siis?“
„Ei taha minna — ei taha minna!“ osatas Mihkel, ja ta otsaesisele ilmus pahane pilw. „Ise oled elatand inimene, aga ajad lapse juttu! Miks ta ei taha minna? On tal siis kedagi paremat oodata? Wõib ta öelda, et sel
