— 112 —
osalt ka sellepärast, et teomees naisega ning tüdruk ja karjapoiss koju tuliwad.
Paraku ei toonud aga järgmine päew Mihkli meelele muudet. Plaan, Miinat Pärtli-Pritsule naiseks anda, istus tal sügawate juurtega peas, ja ta mõtted nähti ühtelugu selle ümber keerlewat. Tema ise oli järgmisel päewal esimene, kes jutu selle asja üle jälle üles wõttis. Kõige pealt kõneles ta naisega. Ta ei tarwitanud enam karedaid sõnu, ei hoobelnud oma isaliku meelewallaga ega korranud oma eilast ähwardust tütre kohta, aga igast lausest, mida ta awaldas, kuuldus kõmisewalt wälja, et ta otsus kindel on ja et ta seda täide tahab saata.
Huntaugu Mihkel oli küll mees, kes naisele ja ka teistele inimestele nii mõneski asjas järele andis. Ta näis seda oma aeglase, rahu-armastawa loomuse pärast tegewat — ta ei wiitsinud waielda, see eksitas tema meelerahu, mida ta kalliks pidas. Aga kui ta siis kord miski asja pärast oma õigust hakkas taga ajama, siis tegi ta seda ärawõitmata wisa jonniga, siis ei nihkunud ta oma seisupaigast tolli wõrdki, kas wõetaks tal pea otsast… Wiiu ja Miina teadsiwad seda paraku liig hästi; seepärast kohkus esimene — ja hiljem ka teine — üsna ära, kui Mihkli plaan ja selle kindlus neile teatawaks sai.
Huntaugu peremees andis naisele kõige pealt teada, et ta Miina ja Pritsu kosja-asja eila Pärtlil „tahedaks“ teinud. Prits käinud nädala sees herralt naisewõtmise-luba palumas, ja saanudki. Herra kiitnud teda ta hoole ja usinuse eest ja lubanud talle moona juurde. Prits küsinud,
