— 108 —
6.
See oli nädal pärast seda, kui Huntaugu Miina Kubja-Pritsule külatänawal „sauna kütnud.“ Järgmisel laupäewa-õhtul oli Prits Huntaugule tulemata jäänud, sellewastu kutsuti aga Mihkel pühapäewal poisi läbi Pärtlile. Ema ja Miina polnud weel kirikust tagasi, kui Pärtli peremehe käskjalg Mihkli järel käinud, kes hambawalu pärast koju jäänud; ja kui nad tuliwad, oli isa juba kodust ära ning tuli alles õhtu eel tagasi.
Haige hamba peale oli talle nähtawalt head rohtu walatud, sest ta ei hoidnud põske enam kinni, oli jalgade peal weidi lõtw ja punetas näost, nagu oleks wihtlemiselt tulnud. Heas tujus ei olnud ta aga sugugi.
Ta leidis kodust ainult perenaise ja tütre eest. Teomees naisega ja teised kodakondsed oliwad külasse läinud. Sellega näis Mihkel üsna rahul olewat.
Piip nagu warn suus, astus ta sõnalausumata tuppa, jättis kaabu pähe, tuikles söömalaua juurde, ulatas kaljakapa järele, jõi hea janu, sülitas ja hakkas siis kobawal pilgul kedagi poolpimedas toas otsima. Ta silm wiibis natuke aega naise peal, rändas aga siis edasi ja jäi wiimaks Miina külge kinni.
„Tüdruk, sa oled suur põrsas!“ oli ta esimene sõna.
Keegi ei wastanud. Mihkel laskis enese pikkamisi, kätega tuge otsides, laua ääres olewa järi peale maha. Ta lähem segane pilk puutus juhtumisi naist.
