— 103 —
„Muidu põleb leib ära, nagu turwas.“
Preili Marchand mõistis: ta ise oli ju seda leiba turwaga wõrrelnud.
„Aga kui talupoeg mõisa niipalju päewi teeb,“ küsis ta hirmunud näoga, „kust wõtab ta siis weel üleüldse aega oma põldude harimiseks, lõikuseks, heinategemiseks, rehepeksmiseks ja nõnda edasi?“
Tohwer kehitas õlasid. „Wõtku, kust tahab! Kes selle järele küsib! Eks ole sellega wilets küllalt! Ilusa ilmaga ole kõige perega mõisa heinamaal ja lõikusewäljal — oma hein kõrbeb päikese käes ära wõi jääb wihma kätte ja wili pudeneb maha. Ainult wahete-wahel, kas wõi pühapäewal, wõib talupoeg kibedal tööajal ka iseenese peale mõtelda. Mõisapäewad peawad aga tehtud ja kõik maksud õiendatud olema.“
Preili Marchand oli üles tõusnud. Ta kõndis mõne korra edasi-tagasi üle toa ja awas siis ühe akna, millest ta natukene aega wälja waatas.
„Tohwer, see on ju pärisorjus, nagu ma selle üle raamatutest olen lugenud!“ pööras ta korraga wana teenri poole.
„Meie kutsume seda teoorjuseks.“ kostis see, ka üles tõustes.
„Ja teie talupojad on sellega rahul? Nad ei kaeba riigiwalitsusele?“
„Jumal hoidku, wreilen, kes meil kaebada tohib! Ja kuhu talupoja kaebtus ulatab? Kui kaebab, saab witsu. Kõik ta kohtumõistjad on mõisnikud. Mine nüüd mõisniku juurde mõisniku peale kaebama!“
„Teil on muidugi ka ilma maata inimesi?“