— 102 —
paljus ka kõikides mõisates mitte ühetaoline, waid siin suurem, seal wähem.
Juliette arusaamist takistasiwad kõik need wõerad mõedud ja asjanimed, mis toapoiss talle ette luges, aga ta jõudis ometi sellele selgusele, et talupoeg maatüki eest, mis temal, ta perekonnal ja perel waewalt hinge sees hoiab, mõisa terwe töö peab ära tegema, nii et herral palga eest ainust töölist waja pole pidada, ja et talupoeg peale selle weel oma pisukesest sissetulekust peab aitama mõisnikku toidu, ihukatte ja tarbeasjade poolest ülewal pidada.
„See on ometi kõik?“ küsis ta. „Wõi leiate ehk weelgi midagi?“
„Ja, wreilen,“ wastas Tohwer. „Need oliwad talupoja kohused mõisa wastu. Aga tal on ka weel awalikka maksusid. Walla magasiaita annab ta mõne mõedu talwe- ja suwewilja, siis kiriku-õpetajale igast wiljast üheksa karnitsat, koorma puid, naela linu, ühe kana, heinu ja peergusid. Ka köster saab naela linu, mõne karnitsa rukkid ja odre ning heinu… Talupoeg aitab siis weel posthobused toita, kellega saksad üksi sõidawad, nimelt siis, kui halwa tee pärast oma hobuseid ei raatsi tarwitada. Postijaama on tal moona wiia kaks wakka kaeru ja kaheksa leisikat heinu… Niisama peawad talupojad mõisa wahimehe oma kulul ülewal — sellesama, kes neile tallis witsanuhtlust annab.“
„Aga ütelge, Tohwer, mis jääb siis talupojale enesele üle?“
„Haganane leib, millele tulega ligi ei tohi minna,“ naeratas toapoiss.
„Mis see tähendab?“
