– 98 –
Riia saadik oli, kaebas selle üle, et Plettenberg wäga wähe usupuhastusel abiks on ja Riia ülemat walitsust, mis tema kätte pakutud, wastu ei ole wõtnud; temal (Lohmülleril) olla seepärast tahtmine linna Albrehti warju alla anda. Nüüd ei wiitnud Plettenberg Riia ülema walitsuse wastuwõtmisega enam aega. Ta kinnitas Riiale, kes usu puhastuse ajal ennast piiskopist täiesti lahti löönud, kõik wanad õigused, lubas temale uue usu pidamist ja tüki maad Kuramaal Babiti järwe ääres, sõitis selle pääle kui ainuke Riia ülem walitseja linna sisse ja tegi (1525) Kirhholmi maapäewa otsustele täiesti otsa, mis pääpiiskopi ja ordo wahel sagedasti tüli tõstnud oliwad.
Pääpiiskopp Blankenfeld, kes nüüd Riias ja Tartus kõige wõimuse kaotanud, oli ennast wiha pärast Wene ja Leedumaaga ühendanud, Wene tsaari Wassili Iwànowitschi saadikud Wastseliina lossi enese juure tulla lasknud ja neile kingitusi annud. Selleüle tõusis Liiwimaal nii paha meel, et wasallid pääpiiskopi ja Tartu piiskopi lossi ära wõtsiwad, pääpiiskopi Blankenfeldi ennast Ronnenburgis 1525 wangi paniwad ja teda poole aastat wahi all pidasiwad. Plettenberg kutsus selle pääle 1526 Ruhja uue maapäewa kokku, mis hiljem Wolmaris edasi peeti ja lõpetati. Ruhja-Wolmari maapäewal tõusis isiäranis Lohmülleri nõuandmise pääle soowimine, Eesti, Liiwi ja Kuramaad ühe ainukese ilmaliku walitseja walitsuse alla anda, nagu see Preisimaal sündinud, mis kergesti korda oleks läinud, sest et Tartu ja Riia piiskopikonnad sel silmapilgul ilma peremeheta oliwad. Aga selle nõu tegi Plettenberg tühjaks, kes ses usus, kelles ta sündinud oli, ka surra tahtis, ilma et keisriga tülisse oleks sattunud. Nõnda läks wiimane Liiwi riigi abi, ilmalik päritaw troon, kaduma, ja see läbis lagunes ordo pea ühest ära.
Ruhja-Wolmari maapäewa ajal tuli Melhior Hoffmann teist korda Tartu. Et ta oma kõnedega rahwast jälle rahutumaks tegi, kes warsti doomkirikusse ja doom-isandate majadesse tormas, lahkus ta pea selle järele jäädawalt Liiwimaalt, sest et ta oma kõnedest tõusnud segaduste pärast katoliku preestrite hirmu kartis. Ta olla Strassburgi wangitornis jälleristijana oma elupäiwi lõpetanud.
Mil kombel usupuhastus Kuramaale jõudnud, sest on ülepää wäga wähe teada. Usuõpetuse laialilaotamine sai sääl isiäranis see läbi raskendatud, et linnad sääl nii tähtsad ega omawolilised ei olnud kui Liiwimaal, ja seepärast ei wõinud õpetajad, kes rahwakeelt ei mõistnud, mitte nõnda kergeste elupaika leida. Siiski hakkas ewangeliumi walgus 1526 saadik ka sääl laiale lagunema
