Teine ajajärk 1237–1347.
Mõõgawendade ordo ühenemisest Saksa ordoga kuni Eestimaa müümiseni.
1. Sõjad wenelastega, kurelastega, semgallastega ja leedulastega.
Uus ordomeister Hermann Balk läks juba esimesel aastal, kui ta Liiwimaale tuli (1238), ristisõjawäe ja Tartu piiskopi abiga wenelaste wastu sõtta. Rikas Pihkwa, keda Saksa sõjawäe wõimus ära hirmutas, heitis pea ordomeistri Balki alla, kes linna kindlaks tegi ja hulga sakslasi sisse hoidjateks pani. Ka lõune pool olew Isborsk langes 1238 sakslaste kätte. Nüüd aga saiwad sakslased enestele uue wastase. See oli Nowgorodi würst Aleksander Newski, kes neile 1242 wastu läks ja nad Peipsi järwe jää pääl suutumaks ära wõitis, nõnda et nad enam Wene piirile minna ei julenud. 400 Saksa rüütlit leidsiwad põgenedes jääpragude wahel surma; Pihkwa ja Isborsk jäiwad uuesti wenelastele. Ehk sakslased selle wõidu järele waenlast küll Riia linnawärawate ette kartsiwad tulewat, ei teinud Aleksander seda ometi; temal oli sest küllalt, et ta rüütlite pääle wõitu saanud ja nad põgenema ajanud.
Kui Hermann Balk 1239 ära suri[1], sai Diitrih v Grüningen tema asemele Liiwimaa ordomeistriks. Et Peipsi lahingu järele ka kurelased mässama hakkasiwad, oli Liiwimaa suures hädas, aga Grüningenil läks korda riigile jälle uut rammu ja tugewust anda. Ta läks aastal 1244 piiskopi ja Daani sõjameestega ühes kure-
- ↑ Selsamal aastal suri ka Saksa ordo kõrgemeister Hermann.
