– 56 –
tus, käskis nüüd sakslasi, isiäranis ordot, daanlaste wastu sõtta minna. Ruttu tehti kõrge käsu järele, mindi Tallinna ja wõeti kindlus ära. Sellega oli daanlaste wiimane walitsus 1227 Eestimaal lõpnud. Aasta hiljem kinkis Rooma-Saksa keiser Heinrih ordole Tallinna kindluse, Harju, Järwa, Wiru ja ühe osa Läänemaad; mis pääle selle oli, jäi Riia piiskopile.
Kui keiser ja paawst ordo kõige maadega oma kaitsemise ja warju alla wõtnud oliwad, näitas ordo maade kanges ihaldamises pea, et keisri wari palju enam wäärt oli kui paawsti wari. Ta arwas keisri käest maakaitsemiseks hoopis rohkem abi leidwat kui paawsti käest. Et ordo nõnda keisri poole hoidis, tegi Albertile palju muret. Piiskopp ja ordo, kes suuremalt osalt maad üheskoos alla heitnud, oliwad nüüd oma nõudmistega koguni teine teise wastu. Wäljaspoolt ei olnud enam waenlasi karta; siiski ei tulnud õiget rahu sugugi, sest piiskopp ja ordo läksiwad isikeskes tülisse. Ordo ei tahtnud teiste käsualune, waid isi peremees olla, kes seda teha wõib, mis ial tahab. Neid sõdasid, mis hiljem ordo ja piiskopi wahel tõusiwad, ei näinud Albert enam: ta suri kolmekümneaastalise walitsuse järele 27. januaril 1229. Tema keha maeti Riia doomkirikusse maha, mis ta ise ehitada oli lasknud.
18. Kuramaa allaheitmine.
Warsti pääle Alberti surma tõttasiwad Riia doomisandad ja Tartu ja Saaremaa piiskopid uut Riia piiskoppi walima, kelleks nad Magdeburgi doom-isanda Nikolause kõige kõlblikuma arwasiwad olewat. Breemeni pääpiiskopp Gerhard II. tahtis oma wäge ja wõimust Liiwimaal weel üles näidata ja nimetas, ehk küll Innokens III. Riia linnale 1223 piiskopi walitsuse õiguse annud, ometi Alberti asemele doomisanda Albert Suerberi uueks piiskopiks. Gregòr IX. pidi selle tüli lõpetama. Ta andis asja oma saadiku kardinal Otto hooleks, kes nii kauaks kui selge otsus tuleb, oma piht-isa, ordo preester Balduini Riiga Alberti asemikuks walis ja siis hiljem Nikolausele õiguse andis, keda paawst Gregór IX. 1231 ise Riia piiskopiks kinnitas. Selle aja sees oli waheaegsel piiskopil Balduinil korda läinud rahuga Kuramaad enese alla heita.
Semgallimaal oliwad sakslased, kudas juba enne nimetatud, Selburist wälja läinud maad ära wõitma ja rahwast ristiusku pöörma. Semgallasi walitses juba rohkem kui kolmkümmend aastat Terwéteni kindluses wanem Wester ehk Westart, kes ko-
