– 39 –
wangi ja läkitati kindluse ärapõletamise järele Riiga (1209). Pea tuli maha rõhutud würst Wsewolod piiskopi juurde, omaksid ja maid tagasi paluma. Ta palwet kuuldi; mõlemad anti temale tagasi, aga ometi Riia piiskopi maakonna lainu nime all.
Juba 1205 oli Albert pahemal pool Wäinajõe kaldal olewat Sellaste kindlust, kuhu Leedu rahwas rööwimise ajal warjule ruttas, ärawõitnud ja sinna uue kindla lossi, praeguse Selburgi ehitanud. Pea selle järele asutati ka Selburi piiskopi wald, kust Saksa missionärid semgallaste juurde tungisiwad ja paganatele armuõpetust kuulutama hakkasiwad.
Umbes 1208 aastal leidis ristiusk lätlastegi juures aset. Ümeri ehk Tede jõe ääres, mis Astijärwe jookseb, alustasiwad Saksa preestrid kõige päält ristiusu wäljalaotamist ja paganate ümberpöörmist. Selsamal ajal katsusiwad wenelasedki Tolowa maakonnas elawaid lätlasi oma usku wastu wõtma meelitada. Siiski oliwad Saksa preestrid, nagu Läti Hindrek ja Alobrand, agaramad rahwast oma usku pöörma, mis neil rahus korda läks, nõnda et juba aastal 1208 Lätimaal oli palju kirikuid ehitatud ja Läti Hindrek Tolowa preestriks nimetatud.
Palju wisamad kui lätlased oliwad liiwlased ristiusku wastu wõtma, pidiwad aga wiimaks ometi sakslaste alla heitma. Lätlaste ja liiwlaste ristiusku heitmisega arwas Albert, et maa juba tema jagu on; ta laskis igale poole kirikuid, kloostreid ja lossa ehitada ja Saksa kohtuid asutada. Sel wiisil oli siis esimeste Alberti walitsuse aja kuue kuni kaheksa aastaga kõik liiwlaste ja lätlaste maa sakslaste alla sattunud. Need hakkasiwad endid nüüd täiesti selle peremeheks pidama.
6. Maajagamine.
Aastal 1208 andis Saksa keiser Wilipp terwe Liiwimaa piiskopi kätte lainuks, kellel nüüd kui maawalitsejal üksi õigus oli maakondadele maksusid pääle panna, raha teha, linnale uusi seädusi anda, ilmlikka kohtuid asutada ja teistelegi wähemaid maatükka wälja lainata. Sellepärast tuliwad nüüd mõõgawendade ordo rüütlid, kes Liiwimaa allaheitmist täiesti oma töö arwasiwad olewat, selle palwega piiskopi juurde, et ta kolmat jagu wõidetud maad ordole annaks ja sääljuures weel lubaks, et rüütlid edespidigi kõigist maadest, mis nad ära wõidawad, nõndasama kolmat osa enestele saawad. Albert lubas küll kolmanda jao wõidetud maad ordole, pani aga ometi selle wasta alles wõitmata maid ette ära kinkida. Selle põhjuse pärast tõusis piiskopi ja ordo wahel
