Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/22

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 22 –

suur ja wiljakas, aga ei ole temas korda, tulge meid walitsema ja olge meie würstid!” Saadikud walisiwad kolm wenda warägide seast würstideks; need wõtsiwad hulga mehi kaasa ja tuliwad praegusele Wenemaale. Wanem wend Ruurik asus Nowgorodi, teine Sineus Walgejärwele ja kolmas Truwor Isborski. Nii kuulutab Nestor Weneriigi asutuse kohta. Nestori teadete järele wõtsiwad tshuudlased ja wesslasedki würstide kutsumisest osa. Tshuudlaste nimega tähendab Nestor ja niisama muud wanemad Wene ajaraamatud tawalisesti Soome sugurahwaid, nimelt eestlasi, hämalasi, karjalasi, wahel muidki. Kui wanad kirjad tsuudlastest kõnelewad, ei tea me alati, kas nad eestlastest wõi muist Soome sugu rahwastest kõnelewad. Nestorilt kuuleme, et tshuudlased slaawlastega üheskoos enestele würstisid kutsunud. Siingi jääb meil teadmataks, kas need tshuudlased mõni üksik Soome sugu wõi kõik lähemad Soome sugu rahwad olnud. Igapidi näeme, et tshuudlasedki enestele würstisid soowinud. Päälegi asusiwad würstid ka Soome sugu alale ehk piirile. Ruurik wõttis eluasemeks esmalt Soome sugu alal olewa Wana-Laadoga linna ja kolis alles hiljemini sealt Nowgorodi, Sineus jäi Soome sugurahwa wepslaste maale elama ja Truwor peatas Eesti piiril Isborskis. Õpetlased arwawad, et wanasti Eesti piir kaugemale Irboska wõi Isajõe poole ulatanud.

Uued würstid elasiwad lühikese aja. Nagu näha, lõi muist tshuudlasi järele tulewate würstide walitsuse alt neist lahku. Wähemalt ei tohi me eestlastest ütelda, et need wõõraste würstide alamateks kauaks ajaks oleksiwad jäänud. Pealegi ei jõudnud Isborsk kuigi suurele tähtsusele tõusta. Pihkwa ja Polotsk Wäinajõe ääres jõudsiwad pea Isborskist ette, Nowgorodist olgu rääkimata. Nowgorodi würstide kõrwal hakkasiwad Pihkwa ja Polotski würstid wägewateks saama. Eestlased hoidsiwad küll wahel wiimaste poole, ei pidanud neid ometigi oma walitsejateks. Würstide ja nende päälinnade wõimus kaswis kordkorralt suuremaks, eestlaste wõimus jäi aga kängu. Korra puudus walitses nende seas edasi. Ei nad kutsunud enestele enam würsti, kes neid oleks kokku kogunud. Jõudude ühendamise puudus tegi muistsed eestlased nõrkadeks, jõudude koondamine slaawlased tugewateks.

Esimese aastatuhande lõpul walitses Nowgorodis würst Wladimir. See oli osaw walitseja, kes rahwast ümberkaudu oskas sõna kuulma panna. Arwatakse, et eestlasedki temale maksu maksiwad, wist aga mitte kõik. Igapidi kõnelewad Rootsi raamatud, et Wladimir ju 977 Eestimaalt maksu nõudnud. Hiljemini tungis Wladimir Wene ajalooraamatute järele Polotski würsti kallale