Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/164

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 164 –


saadik on sotsialismus linnades tööliste seas lopsakalt wõrsuma hakanud, püüdes rahwa usuelule raskeid haawu lüüa.


8. Wiletsus ja abi otsimine.

Priius ei toonud talupoegadele loodetud elupõlwe paranemist. Priius jäi paberi priiuseks. Maksusid, orjust ei määranud enam wakuraamat, waid waba kontraht. Waene talupoeg pidi ometi talle ette pandud kontrahiga leppima. Kuhu minna? Kus ootas parem põli? Kontrahi tingimised oliwad rasked, waljud. Kontraht tehti lühikeseks ajaks, kontrahi lõpul kõrgendati nõudmist, tõsteti teoorjust. Tahtis mõis, wõttis ta talupoja maa hoopis enesele. Raske põli kestis edasi, seda enam, et mitmed halwad aastad tuliwad.

Teoorjus saatis talupoegi mitmes kohas meeleäraheitmisele. Lätimaal tõusiwad jutud, Wenemaal olla tühja maad küllalt saada. Mitmed lätlased läksiwad Riiga enestele „sojalt maalt“ hingemaad nõudma. Maa otsijad saiwad Riias karistust ja pidiwad koju tagasiminema. Kuid karistuski ei waigistanud hingemaa jutukõminat, rahwa südameigatsust. See ulatas eestlastegi hulka ja sütitas siin niisama nagu lätlaste seas. Pühajärwel oliwad talupojad 18. aastasaja lõpul ju wasta hakanud, aga selle wastuhakkamise eest rasket nuhtlust saanud. Raske koorma all hakkas Pühajärwe wald sügisel 1841 uuesti wasta, ega tahtnud enam ettepandud nõudmisi täita. Nagu enne, toodi nüüdki soldatid mässu waigistama. 82 süüdlast wiidi esmalt Tartusse wangi, toodi aga säält pärast jälle Pühajärwe tagasi. 40 meest päästeti priiks, 40 pidiwad läbi lipu jooksma ja soldatitelt 500 witsa hoopi wasta wõtma. Suurem jagu neist peksasaajatest saadeti pärast Siberisse. Niisamasugune kokkupõrkamine oli Wastseliinaski.

Hingemaa jutud ei waikinud. Ühed teadsiwad, et seda sojalt maalt antakse, teised jälle koguni kodumaalt. Et ametlikud kohad hingemaa andmisest midagi ei teadnud, läksiwad mõned Wene piiskopi Irinarhi käest nõu küsima. Piiskopp wastas, et ainult weneusulised maad wõiksiwad saada. See wastus pani meeli weel enam liikuma. Talupoegade elu kergituseks nõudis kindralkuberner Pahlen 1841 rüütelkonna konwendilt wabade kontrahtide kaotamist ja orjuste kindlat äramääramist. Tartus astus komisjon kokku puuduste wasta abi otsima. 1842 aasta maapäewal pani see komisjon ette, sulatatagu 1804, 1809 ja 1819 aasta talurahwa seadused kokku ja määratagu maksud maa eest ära. Uuenduste ettewõtmine edenes ometi wäga pikkamisi. Rahwas ootas, ootas.