– 154 –
gati pea. Ju 27. augustil 1804 kinnitas keiser Aleksander I. „Eestimaa talurahwa kohtuseaduse“ raamatu, kuhu Eestimaa maapäew endiste seaduste täiendused üles pannud. Uus seadus oli küll samm edasi, aga ometi puudus talupoegade priiuseks weel palju. Waheajal sai Oldenburgi prints Eestimaa walitsejaks. 1811 tegi Eestimaa maapäew tema õhutamisel talurahwa priikslaskmise otsuse. Kohe hakkas iseäralik komisjon talurahwa seadustki walmistama. Uus seadus pandi keisrile kinnitamiseks ette. 23. mail 1816 kinnitas keiser Aleksander I. Eestimaa talurahwa priiuse. 8. jaanuaril 1817 kuulutati priius rahwale wälja.
Selsamal ajal palusiwad Kuramaagi mõisnikud keisrilt luba lätlasi priiks lasta. 25. augustil 1817 kinnitas keiser Aleksander I. Kuramaa lätlaste priiuse.
Liiwimaal oliwad küll mitmed agarad mehed priiuse eest wõidelnud, aga ometi sai Liiwimaa hiljemini priiuse kätte kui Eesti- ja Kuramaa. Katarina aegsed seadused kaotati ära, rahwa elukord ei paranenud ega paranenud. Maanõunik v. Sievers astus uuenduse nõudjate etteotsa. Sieversi nõudmisel asutati 1803 talurahwa asjade komitee, mis järgmiseks aastaks uue seaduseraamatu walmistas. Selle esimese Liiwimaa talurahwa seaduse kinnitas keiser Aleksander I. 20. weebruaril 1804. Selle seaduse nõudmised oliwad: talupoega ei tohi maast lahutada, ei ilma maata müüa ega kinkida ega kohast wälja ajada. Maa eest, kelle pääl talupoeg elab, peab ta renti maksma ehk orjama. Orjuse määrab wakuraamat ära. Talupoeg tohib enesele warandust omanduseks muretseda ja warandusega teha, mis tahab. Talupojad waliwad eneste seast kohtumõistjad. Mõisnikule jääb weel kodukaristuse õigus. Mõisnik wõib talupojale kuni 15 hoopi witsu anda ehk kaheks päewaks kinni panna.
Europas haridust saanud mõisnikud saiwad peagi aru, et 1804 aasta seadused kaugeltki weel lääne mõttetarkade nõudmist ei täida. Igal pool läänes oli pärisorjus kadunud; miks pidi ta meil edasi kestma?
Pääle selle oli Eesti ja Kuramaa talupoegadele juba priius kuulutatud. 1818 a. maapäewal astus Samson von Himmelstjerna Urwastest iseäranis mõjuwalt rahwa priikslaskmise eest wälja. Ühtlasi saatis maapäewa awamiseks kindralkuberner Paulucci maapäewale kirja, milles ta tingimata talurahwa priikslaskmist nõudis. Liiwimaa talurahwas saagu niisama priideks riigikodanikkudeks nagu nende naabrid Eesti ja Kuramaal. Maapäew ei tahtnud häämeelega ometi talupoegadele priiust lubada, wähemalt seisis üks osa liikmeid priiuse wasta. Asja edenemiseks
