Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/145

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 145 –


ei lastud wälja wiia. Siis ähwardasiwad wiljaomanikka pahad päewad. Ometi oskasiwad omanikud endid nende eest hoida. Mõisnikud asutasiwad wiinawabrikud ja õlleköögid ja hakkasiwad alkoholi walmistama. Ei walmistanud ainult mõisnikud, walmistasiwad õpetajadki. Mõne aja pärast ilmus õpetajate kohta keeld, mis neile wiinapõletamise tee kinni sulgus. Talupojadki katsusiwad Rootsi ajal wiina põletada, aga mõis tegi pea tõkkeid. Rootsi walitsus käskis omal ajal kõrtsisid teekäiatele puhkepaikadeks seadida. Wiinawalmistajad ja õllepruulijad katsusiwad selle eest hool kanda, kudas kõrtsid nende kaupa rohkem rahwa sekka wõiksiwad saata. Seda wiisi woolas higis teenitud talupoja kopik ülema seisuse taskusse. Talupojad sattusiwad joomisega mõisa orjust wiina orjuks. Saksad pidasiwad talupoegi loomadega peaaegu ühesugusiks. Jah, tarwikorral müüdi talupoegi nagu loomigi. Selleaegistest ajalehtedest leiame mõnegi korra kuulutusi inimeste müümise kohta. Pakutakse kas tubli mehi ehk naisi kaubaks.

Wiimaks kostis talupoegade wiletsus riigiwalitsuse kõrwu. Riigiwalitsus kuulas lugu järele. Riigiwalitsusele wastati 1739 mõisnikkude poolt: 1) Talupoeg on ihuga ja hingega pärisherra oma. 2) Talupoeg ei tohi enesele wara korjata, waid pärisherrale. Pärisherra tarwitab talupoja warandust oma hääksarwamise järele. 3) Mõisnik määrab oma hääksarwamise järele talupoegade orjuse ja maksud ära. 4) Mõisnikul on piiramata wõimus talupoja karistuse kohta, wälja arwatud surmanuhtlus. 5) Rõhumise ja wägiwalla üle ei tohi talupoeg kusagile kohtusse kaebata.

See seletus kuulutab selgesti, et talupoeg kõige sügawamasse pärisorjusesse langenud ja tal suuremat õigust ei ole kui loomal – tapmine maha arwatud. 1765 aasta Liiwi maapäew tunnistab weel omalt poolt, endistele seletustele nagu krooni pähä pannes: talupojad on pärisorjad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes, nii kaugelt kui see ristiusuga kokkukõlas wõib seista. Ristiusk waatas pärisorjust päält ja ta esitajad – waikisiwad nagu surnu hauad. Oliwad ju ristiusu esitajad pärisorjuse peremeeste poolt ametisse pandud ja saiwad nende poolt mõnesugust kasu. Kelle leib, selle laul. Pääle selle paniwad pärisorjade peremehed tawalisesti niisugusid ristiusu esitajaid ametisse, kellede poolt nad tulewikus mingisugust wastarääkimist ei pruukinud karta. Sedawiisi wõis maapäew seda kergemini tunnistada, et orjus ristiusu sisuga ühte läheb. Alles aega mööda saiwad mehed ametisse, kes ära näidata julgesiwad, kudas pärisorjus ja ristiusk teine teise wasta käiwad, teine tuld, teine wett esitades.