– 143 –
hakkas 1714 loomade katk möllama ja riisus talupoja käest ta abilised põlluharimises. 1716 walitses nii käre külm, kui seda keegi ei mäletanud: mered külmetasiwad kinni, soola puuduski wõttis igal pool maad.
Küladest ja mõisadest paistsiwad pärast sõda ainult aherwarred wasta. Talupojad elasiwad mullast onnides ehk wiletsates urtsikutes loomadega üheskoos. Suurem jagu põldusid seisis söödis: puudus tööjõud, puudus inimesi, puudus loome. Talurahwas oli kerjaja. Palju parem ei olnud lugu mõisnikkudega. Sõda oli kõige waranduse neilt riisunud, neile ainult näljased pärisorjad järele jätnud. Palju mõisnikulapsi lasksiwad enestele kerjamise kirjad anda ja uitasiwad nendega ühest kohast teise päätoidust muretsema. Weel 30 aastat pärast sõda juhtus ainult arukorral kiwist ehitatud mõisamaja nägema. Alles elujärje paranemisega lasksiwad mõisnikud enestele aega mööda toredad mõisad ja lossid ehitada. Rootsi walitsuse ajal arwati mõisnikkude käes Liiwimaal 5000–6000 adramaad, pärast sõda langes see arw 773 pääle. Maa oli koguni kurnatud. Tallinna, Riia ja muude meie maa linnade allaheitmise järele kestis sõda weel enam kui 10 aastat edasi. Maksud ja küüdid koormasiwad rängasti ülemaid ja alamaid. Pääle selle pidiwad tugewamad mehed weel tegelikult teenistusest osa wõtma.
Sõja pärast kadusiwad koolidki, kus nende seemet oli olemas. Ülikool wiidi Pärnusse ja läks warsti hingusele. Niisama jäiwad linnades enamasti igal pool koolid kinni. Riias wõidi alles 1733 sõjaajal seisma jäänud ülemate seisuste jaoks määratud kool awada. Maal oli Rootsi walitsus Forseliuse erutusel koolisid katsunud asutada. Sõda kaotas koolid, kaotas koolmeistrid. Noorus kaswis waimupimeduses üles.
Sõda muutis kirikudki „tontide tubadeks,“ katk õpetajad Manala kodanikkudeks. Pärast sõda langes iga õpetaja pääle mõnda kihelkonda. Püüti küll õpetajaid ametisse panna, aga tarwilikud isikud puudusiwad. Nõkku näituseks pääsis raamatuköitja sell Ahrends õpetajaks. See raamatuköitja oli rahwale enne palwetundisid pidanud. Samm edasi ja palwetundide pidajast sai õpetaja. Jälle mõnda teist õpetaja ametisse pääsnud isikut ei kõlbanud eluga sugugi hingekarjasteks. Palju neist pidi konsistorium aastate jooksul nende kõlbmata elu pärast lahti laskma.
Aega mööda tuli Saksamaalt uusi õpetajaid juurde, aga need ei mõistnud rahwakeelt. Kulus kaua aega enne kui Saksast tulnud hingekarjased õppisiwad rahwakeelt purssima. Waewalises keeles peetud jutlused ei awaldanud mingisugust mõju koguduse kohta.
