– 14 –
4. Kodune elu ja olu.
Kas meie esiwanemad oma kodumaad ise Eesti ja Liiwimaaks iialgi nimetanud, selle kohta puuduwad teated. Palju enam peame oletama, et wõõrad rahwad need nimed meie kodumaale annud ja meie rahwas need nimed aja jooksul wõõrastelt omandanud. Wõõrad alles hakkasiwad Eesti, Liiwi ja Kuramaa wahel wahet tegema, eestlased ise uuemal ajal neid maid Eesti ja Lätimaaks kutsuma. Esiwanemad tundsiwad wist ainult nime Kuramaa; missuguse üleüldise nime nad aga oma kodumaale andsiwad, selle poolest katsume nagu käpuga pimedas. Selle eest teame aga wäga hästi, kudas esiwanemad üksikuid maakonde nimetasiwad. Läti-Hindreku ajaraamat ja kuningas Waldemari maaraamat annawad selle kohta aru. Praegune Eestimaa, õigem Tallinna kubermang, jaeti ju ajaloolise aja algusel maakondadesse, mille nimed enamasti kõik endid tänini alal hoidnud. Meie kuuleme, et ju sel ajal Eestimaal Harju, Järwa ja Wiru maakond olnud. Läänemaa nimi sellewasta puudub wanus kirjades. Selle asemel puutub meile Rotelwik wõi Rotalia, Rotala nimi silma. Rotala tähendab praegust Ridalit. Selle nimega nimetati Haapsalu poolt Läänemaad, kuna lääne pool küljes maad Soontagana nimega nimetati. Harjumaa jaetakse peale selle kihelkondadesse. Neist nimetatakse Uomentaga, Repel ja Ocriela. Kõik need nimed on meie ajal hoopis tundmata. Wirumaal ulatab „Repel” kihelkond Kadrina ja Halljalagi kihelkonda. Peale selle leidus Wirus weel Mahumaa kihelkond – praegune Nigula kihelkond, Alutaguse, Askala ja Lemmu kihelkond. Needki nimed on praegusele põlwele osalt wõõrad.
Liiwimaal nimetatakse hulk maakonde. Eestimaa piiri leiduwad Waiga wõi Waia, Mõge wõi Mõhu ja Nurmekunna maakond, Emajõe ääres Peipsipool Soopoolse ja praegusel Tartumaal Ugani (Ugania), õigem Uhandi ehk Oandi maakond. Emajõe äärt Wõrtsjärwe juures hüütakse Jogentagana. Wiljandi maakond kannab suuremalt osalt Sakala nime, põhjapoolne osa aga Alempuse nime. Pärnumaa mereäär Salatsi poolt peale on Metsapoole, põhjapolne osa Soontagana, niisama nagu osa Läänemaad.
Iga maakonna üle walitses wanem; tihti aga seisis iga külakond wõi kihelkond isewanema walitsuse all. Kes teab, ehk seisiwad kihelkonna wanemad maakonna wanema walitsuse all. Uuemal ajal arwatakse, et tähtsamad wanemad wõõraste rahwaste eeskujul kuningateks hüütud, nagu rahwaluule Kalewipoegagi kuningaks hüüab. Meieaegsete kuningatega ei wõi neid kuningaid ometi milgi kombel wõrrelda. Ennem wõime neid meieaegsete wallawanematega wõr-
