– 103 –
Aga paraku peeti tõotust liig wähe. Waewalt oli Shuiski Tartusse sisse sõitnud, kui mitte üksi seda, mis majades kulda, hõbedat ja kallist warandust leiti, ära ei wõetud, waid ka kirikud, kloostrid, keldrid ja puusärgid läbi otsiti, hauakiwid päält ära kangutati ja kõik wäärilised asjad ära wõeti. Wiimane Tartu piiskopp Hermann III., kes linna ärawõtmise ajal auuwahtidega Kärknasse sõitnud, pidi kuu aja pärast tsaari käsu pääle Moskwa minema. Kärknasse ligi antud auwahid saiwad nüüd wangiwahtideks; Moskwas pidi Hermann wangis oma elu hädas ja wiletsuses lõpetama. Nõnda kurwalt lõppes 1558 Albert I. asutatud Tartu piiskopikond. Tartu doom-isandad oliwad suuremalt osalt ära põgenenud. Mitu Tartu kodanikku ja kaks ewangeliumi usu õpetajat saiwad selle kaebtuse all, et nad äraandjad olla ja ordomeistri poole hoida, Pihkwasse wangi wiidud. Mõned neist saiwad hiljem jälle lahti ja tuliwad koju tagasi.
Warsti Tartu linna ärawõtmise järele nõudis Schuiski, et ordomeister ja Tallinn alla heidaksiwad. Kettler ega Tallinn ei wõtnud seda juttu kuuldagi; mõlemad walmistasiwad hoolsasti sõja wastu. Aga ordo rüütlid, kes alles lossides oliwad, põgenesiwad nüüd kiiresti ära. Paide walitseja pani Tartu ärawõtmist kuuldes waranduse kokku ja läks kõige sõjameestega wäga kindlast lossist wälja, mille ümberpiiramise pääle wenelased ei olnud mõtelnudgi. Sõjamehed, keda wenelased Tartust Tallinna läkitasiwad, leidsiwad Paidet inimestest tühja, aga sõjamoona täis olewat. Tallinna komtur Siegenhofen jättis juuli kuus 1558 (wist raha eest) oma uhke lossi Tallinna doommäega, terwe Eestimaa krooniga, Kristohw v. Münchhauseni ehk Mönnichhauseni kätte, kes ennast Daani kuninga wolinikuks nimetas ja ruttas siis Westfalimaale. Kristohw, Kura ja Saaremaa piiskopi Johann v. Münchhauseni ehk Mönnichhauseni sugulane, kes praegu oma maad Daani kuningale ära tahtis müüa, soowis hää meelega Tallinnaga ja Eestimaaga sedasama teha. Aga Kettler tuli Tallinna ja ajas asja nõnda kaugele, et nii hästi Tallinn kui ka Eestimaa ordole jäi.
Sügisel 1558 läks Shuiski suurema hulga sõjameestega Wenemaale tagasi, aga jättis rohkeste mehi ärawõidetud linnu ja lossisid hoidma. Tsaar Iwàn läkitas keiser Ferdinandile sõnumi, kus sees ta sõja põhjusi seletas. – Et ordo jõud otsas oli, otsis igamees isienesele wõõrast abi; Tallinn palus daanlasi, Riia rootslasi, Kettler keisrit ja pääpiiskopp poolakaid appi. Aga kõik ilmasjata. Ehk küll keiser tsaarile kirjutas ja Daanimaa saadikuid läkitas, ei teinud Iwàn ometi Liiwimaaga rahu. 1559 aasta hakatusel tuli Wene sõjawägi uuesti Liiwimaale, aga see kord
