– 100 –
Treideni wiidud. Teisel päewal heitis ka pääpiiskopp Wilhelm alla ja andis isi Kokenhusi lossi wõtmed Fürstenbergi kätte. Pääpiiskopp wiidi wangi wiisil Adseli lossi ja anti Marienburgi komturi Wilipp Schall von Bell'i hoole alla. Kui 1557 siiamaalne ordomeister Galen ära suri, sai Fürstenberg tema asemele. Aga waewalt oli Fürstenberg ordomeistriks saanud, kui Poola kuningas Sigismund II. August suwel 1557 wangi wõetud pääpiiskopi Wilhelmi päästmiseks 100,000 mehega Kura rajast üle kuni Poswoll'i (seitse penikoormat Bauskest) tungis ja ühe terawa mõõga Fürstenbergi kätte läkitas. Et Fürstenberg wäga hästi tundis, kui wähe temal seesuguse wägewa waenlase wastu jõudu, pidi ta Poola kuninga enesele 1557 Poswolli rahu ette kirjutada laskma. Wangi wõetud pääpiiskopp Wilhelm ja tema abiline hertsog Kristow saiwad silmapilk lahti. Fürstenberg läks isi Poswolli Poola kuninga laagrisse ja palus põlwili maas kuninga jalgade ees andeks. Kõik, mis pääpiiskopi käest ära oli rööwitud, andis ordo tagasi. Sellepääle sõitis Wilhelm oma abilisega Kristowiga Wolmari uhkesti sisse ja läks säält Riiga, kus ta alamatele kõik ülekohut andeks andis. Nõnda oli ordo ilma were walamata wõidetud. Siiamaale oliwad naabrid ordot weel nagu enne tugewaks ja wägewaks pidanud, aga nüüd nägiwad nad korraga awalikult, et ordo wägewus ja tugewus muud ei olnud kui paljas wari. Mitmed naabrid nagu Wene, Poola ja Rootsimaa oliwad sõja wastu walmis ja ihaldasiwad igamees Liiwimaad enesele. Kõige esmalt tuliwad wenelased õnne katsuma.
5. Sõda Wenemaaga 1558–61.
Enne kui aastal 1503 tehtud 50 aastane rahu Wenemaa ja Liiwi ordoriigi wahel otsa lõpes, sai Iwàn IV. (Wali ehk Hirmus) oma isa Wassíli Iwànowitshi surma järele 1533 tsaariks ja walitses kunni 1584. Liiwimaa nõrkust tundes tahtis Iwàn parema kaubatee muretsemise pärast õhtupoolse Europaga Liiwimaad Wene walitsuse alla saata. Et ta Liiwimaale sõtta tuli, oli sakslaste eneste süü. Tartu piiskopp ei tahtnud enam Wenemaale maksu maksta, mis Joann ehk Iwàn III. juba tema pääle oli pannud. Sinna juure tuli weel see, et ordo tsaari soowimise pääle Wenemaale kutsutud käsitöötegijaid ja muid wäljamaa õpetatud mehi Liiwimaalt läbi minna ei lasknud. Liiwimaa sakslased läksiwad asjaga weel nõnda kaugele, et nad Schlitte, kes wäljamaa mehi kokku kogus ja Wenemaale pidi tooma, torni paniwad ja mehed laiali ajasiwad. Kõik see pahandas tsaari nõnda, et ta sõja
