Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/95

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

küllalt Jaani prahvatavast lahtilaskmisest. Kaua küllalt on nad Kuru kantnikku kadetsenud, kaua küllalt on see neid põlanud ja pilanud, nad ei lootnudki ka temal võida pastelt paigata. Ja nüüd — nüüd naeravad nemad — ometi korraks nemad! Ja üürike hiljem, kui need neli suud lahku on läinud, naerab kogu Kruusimäe, ja veel veidike hiljem kogu Altküla, ja Altkülas mitte ainult saunikud, vaid ka peremehed. — —

Tõnu aga lailab üle vainu ja muigab mõttes raksu peale, mis tal veel varuks.

Sellega tuleb oodata, et side mitte silma ei paistaks, et nad mõistatama ega nuhkima ei hakkaks. Nõnda arvas mõisavanagi paremaks. Ent kui see aeg kord käes — no neid molusid, no neid molusid!

Ja Tõnu toetub aiaroikale ja püüab neid molusid endale ükshaaval vaate ette kujundada.

Ja suu kõhistab korrata, ikke uuel hääldusel korrata: „Va Prillupi-näss võtt Kuru ja piimad ää! — Kas tead koa, kas kuulsid juba — va Prillupi-näss võtt Kuru ja piimad ää!!“

Üsna hea, et ta juba täna märkas kerstupõhjast ja sugulastest tiksata. Küll see neile siis meelde tuleb. Häh — las väristavad pead: kelle käsi siis ikke Tõnu ja tema sugulaste kerstupõhja on puutunud, või kelle kõrv siis kuulis, kui Tõnu suur soovik tol päeval tähendas: „No kui sa just kusagilt ei soa ehk kui puudu jääb, küll ma siis laenan sulle ise.“

Jaa, Tõnu võib muretu olla, nii muretu, et ei tarvitse otsimagi minna, mis ka, nagu ette teada, väga tänamata käiguks jääks. On nad ju kõik — niihästi need Tõnu kui need Mari poolt — paraku seda kilda inimesed, keda Kuru Jaan summas „santideks“ hindab, kuigi mõni neist, nagu nooriku isa ja onu Ruisus ja Tõnu õemees kirikuvallas, väikeste peremeeste kirjas seisab.

Tõnu võib muretu olla ja õhtuti suupilli ajada — kirg, mis temale viimasel ajal üsna äkki on külge hakanud. Roostetanud pill, vist poisipõlvest pärit, leidus otsimisi vana kribu-krabu hulgast, ja nüüd ei möödu naljalt enam õhtut, kus kambri ahjupingilt tema viu-viu-muusika ei kostaks, unistav ja uinutav. Mari ja lapsed väsivad kuulamast, aga Tõnu mitte mängimast, mängimine näikse tal mõtlemise ja kõnelemise aset täitvat; endised ajaviited, ka jumalasõna, on pisukese raudse sumiseja eest taganenud.

Ühel õhtul, kui ema aidas riidesse pani ja kodust läks, ei suuda Anni


95