küünarnukiga peab müksama. Kuid Tõnu ei pahanda, ta tasub naljaga: „Sügasin täna rukkikõrres mõisa lehmi eest ja takka, need kuulasid aiva imuga — sinul aga kohe sarved vasta, kui näpuotsaga puudutad. Milla sust sedasi koa mõisaelanik soab!“
Ja siis tuleb päev, mis Tõnu eelrõõmudele isevärki uue juurde lisab, päev, mis tema valitsuse hakatust veel kujukamalt kuulutab kui see lillakriim paber, mis tal kapis lauluraamatu vahel asetseb.
Kui Prillup paburitside aletamise pärast härralt lähemat juhatust läheb küsima, leiab ta mõisamaja pikka vahekotta astudes iga parempoolse ukse lävel inimese kikikõrvul kuulatamast: köögiuksel seisab kokapiiga, järgmisel Reemeti-emand ning selle järgmisel valitseja ise. Kõigi silmad on suured, kõigi suud ripuvad üllatusest, jahmatusest, isegi ehmatusest.
Tõnu mõistab neid kohe. Kontorist, mille uks pisut praokile on jäänud, kostab kärkimine. Mäeküla saks ei ole kärkijaid saksu. Tapleb vahel, aga tapleb mõõdukalt. Keegi pole teda kuulnud kärkivat. Kärkimast, kärkimiseni vihastamast keelab teda ta südagi. Ja nüüd kärgib see tuntud mittekärkija, ja kuidas ta kärgib!
„Või sina nõuad minu käest tänu! Mina peaksin sinule tänulik olema, mitte sina minule! Kui sina minule vahel ette maksid, siis maksid sina minule minu raha ette! Kui sina minule vahel laenasid, siis laenasid sina minule minu raha. See on minu raha, mis sinu nina nii püsti ajab, ilma minu raha ja maata oleksid sina ammugi ära täitanud kõige oma naise ja lastega! Täna jumalat — — lõuad pea (jalapõrutus)! — — täna jumalat, et ma sind juba kannapealt minema ei kihuta oma krundist, ja kasi mu silmist, lurjus!“
Uks lendas laiali ja välja kohmib Kuru Jaan punetava peaga. Ta ei näe kedagi, Tõnul viib peaaegu puusa ära ja kojalävel lööb käed piitadesse, enne kui alla astub, nagu kardaks komistada ning kukkuda.
Ustelt on teised kuulajad kadunud, Prillup liitub seljaga seina vastu, kontori-uks tõmmatakse klõmdi kinni.
Ei ma täna parem lähe, mõtleb Tõnu ja poeb vahekojast. Ja kuna ta kodu poole koivab, tuksuvad ta õlanukid seesmise podina võbistusel, ning käsi silub lõuga, silub lõuga! Ja vahel vaatab tagasi selle pooliku maja poole täis suuri asju, ja uus vahk võbinaid täidab teda kõhust õlanukkideni.
Kui ometi keegi vastu tuleks!
Tulebki. Kruusimäe vainuväravas tuleb Pajusi vanamees vastu.
93
