Kõigepealt nägi mees ära, et ta Marile oli ülekohut teinud. Sest astus Mari oma sammu vabalt, siis oli ta tema tänu teeninud; talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. Et aga võimatuks jäi kindlaks teha, kas üldse või mäherdune neist vägedest siis Mari mõjutada oli olnud, võttis Tõnu targu nõuks kõigile neile ühetasaselt tänulik olla: Marile, Maarjale ja taevaisale kui ka väele, kellega Sutsu eit ühendust pidas, — teadagi ka eidele endale. Lahke nägu ja kiitlik sõna tasusid eelmisi, Triinule aga sai lunaks ohter osake Prillupi nurmeõnnistust. Targa õnneks oli Kruusimäegi tänavu sügisel pisut enam põlles.
Muidu hakkas Tõnu end unistustes hällitama rõõmudest, mida kevad temale pidi tooma. Nugris neist rõõmudest endale eelmaitset nõutama, kaldus ta tee nüüd tihtigi piimakambri, mõisa karja ja Kuru kuuendiku piirkonda. Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. Ja kuna mees vaatles ja piidles, ei võinud ta teisiti: silus oma karvast koonu ja muheles.
Kamber, kari ja Kuru — see kõik ootas ju nüüd teda! Ja Jaan ei teagi.
Ja teisedki ei tea.
Kui nad aga kord teavad — no neid silmi, no neid silmi!
Ja kui ta ühel õhtul karjamaa põõsa alt taas kord Kuru Jaani ärasõitu näeb — hea koorem kollast ja valget kulda on Jaanil seegikord peal —, siis ei või Tõnu teisiti: ta saputab talle käega head teed järele ja podiseb kõigest kõhust naerda: „Aga kuniks veel! Aga kuniks veel!“
Ja kui ta Kruusimäe vainule jõuab, siis peab saunadele ümberringi ülemeeliku pilkekõne — kõne, mis kuuldub ligikaudu, nagu tuleks Prillup kukega torni poolt:
„Jahaa, konutage ja vahtige aga, teie mutikoopad! Aina üks teie seest on valitud, aina üks leiti veart, et teda tõsta! Teie teised aga — tuhnige mulda, mis ei elata ega sureta, orjake mõisa ja sööge silku igaveste! Jääge lagedaks, teie lagedad, sest karvane peab mees olema, keda kuuldakse ja tõstetakse!“
Kahju, et kedagi talle vastu ei tule. Tõnu ei tea, mis ta temale ütleks, aga ta ütleks midagi. Tõnu ei tea, mis ta teeks, aga ta teeks midagi. Mitte võimatu pole, et ta temale naerdes keelt näitaks ja teda vägipulka kutsuks vedama.
Kodus aga on Tõnuke libe. Ta on nii libe ja ligitükkiv, et noorik teda
92
