KÜMNES PEATÜKK
Tunnike hiljem istub Tõnu Prillup kambris laua otsas ja vahib suuril silmil värisevasse paberilehte, mida ta käes hoiab. Nõnda istub ja loeb mees juba kaua, ilma täppigi taipamata, mis seal sees on, kuigi ta kirjutatud kirjast veerimisi võitu saab. Tähed on jämedad ja selged, nagu kepi otsaga veetud, aga kui silm neile hakkab vahet tegema, siis valguvad lillakriimuks virvetuseks kokku.
Lapsed käivad sisse ja välja, Mari käib sisse ja välja. Iga kord peitub paber lauaveere varju. Ja kui noorik selja või külje pöörab, siis piidleb teda istuja pilk.
See on otsiv ning leidev vaade, mis isu võidab, mida enam ta leiab, ning aegamisi imestusega täitub leiu ootamata uudsusest. Prillup ei tea korraga, kus ta silmad seni on olnud. Mari on kasvanud, Mari on küpsenud — Tõnul ei ole enam kolmat last.
Mari on kauninenud, üle öö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaevu kastnud.
Ja ikka aplamaks laieneb piidleja pilk, ikka enam helki variseb nägematust avausest Mari kogu ning kuju peale, ja kuumas, karmuses kambris — toas on rukkirehi üleval — lööb nagu peidetud angervaks magus-uimastavalt lõhnama.
Ent Tõnul väriseb lilla kirjaga paber näpus. Ta näeb seda uuesti, kui ta jälle üksi on jäänud. Ja nüüd tuleb kustumine. Äkki tikuvad suured vesiherned tal nahast, pale ja kael kublutavad neist, nina otsast hakkab neid mahagi piiskuma ja silmad liiguvad lausa märjas. Need silmad ei ruska praegu, nad on elutud, hallid. Ja Tõnu vaevamärga nõrgub mõni tilk kriimule paberilegi näkku.
Kui Mari jälle ilmub, istub laua ääres mees, kelle vahutav õnnekarikas on ümber kukkunud.
„Et tema seda läks tegema — et tema seda läks tegema! — — Omapead — üsna omapead — salaja teise seillataga — kui teine kodunt ära — kui teise ingel põle aimugi! — Ei nõupidamist, ei kokkureakimist, nagu põleks teisel aissagi, mis tema teeb, nagu põlekski mees ja naine!
89
