Aga ta ei võta vikatit, vikat on liiga madalas, liiga sügavas, ja kui ta kummardub, vajub see veelgi sügavamale, vajub nagu järve põhja. Ja nõnda sammub ta naise toel tuppa ja heidab sängi. Mari avab mõlemad aknad ja ukse, sest Tõnu meelest on kamber pilkane pime.
Põllule tagasi minnes hõikab noorik Annit Pajusilt — teine laps on täna soos karjakorral —, et ta isal käepärast oleks, kui sellel midagi peaks vaja olema.
„Ta magab,“ tuleb Anni mõne aja järel teatega. „Ma panin talle järi kaillakapaga voodi ette. Küll ta pinnis, ennegu magama jäi!“
Ja Anni asub lapselustil rehaga ema järel töösse.
„Mine õite voata, mis ta nüid teeb,“ käsib Mari paari tunni pärast.
„Ma panin ukse ja aknad kinni, ta lõdises, kui külge pööras,“ on tagasitulijal kuulutada.
Ning siis töötavad mõlemad päeva veeruni. Vähe rääkides, nagu tõsise töö juures kohane. Iseäranis teadlik säärase oluviisi sündsusest on Anni.
Prillup uinub veel, kui tema pisuke perekond õhtul kambrisse koguneb. Ta magab seliti, ja kõik nad panevad tähele, kui priske ta korraga näost on. Ta põsed päris õitsevad, seda näeb karvakattestki läbi, ja silmakoopad ning nõod suuäärtel on ohtralt täitunud.
„Tõnu, ehk tahaksid süia,“ äratab teda noorik, kui toit laual.
„Süia? Ei,“ vastab Tõnu silmi pärani lüües. „Või siis söök kedagi elatab, kui peavarju ei ole!“
Anni ja Juku vaatavad ühtaegu võõrasemale otsa. Selle rahulik käsi katsub unistaja pead.
„Ma annan sulle piima juua — ehk võtad?“
Tõnu tõuseb istukile, virgub ja võtab piima.
Aga palavik kasvab öö esimesel poolel ja õhutab haige taoti üsna pikalt ja elavalt kõnelema. See sünnib vahel avatud silmil, nagu Mari põlema jäetud lambikese valgusel võib näha, ja kuuldub siis kui asjalik arupidamine iseendaga, seda enam, et mõte alles tüki tee takka jälle kord väärdub ja keob.
Õieti on sonijal üksainus aimdus, mille kallal ta nipib ja näpib, mida ta kord sellel, kord teisel oletusel sinna ja tänna veeretab, ning see ei ole mitte enam tema suur asi, vaid midagi juba tolle tagant. Prillup heitleb murega koha pärast, mida ta kardab kaotavat või mille ta juba ongi kao-
85
