Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/83

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ja vaikib siis veel jupike aega, kuni ta viimaks vaga valega maha saab:

„Nää, tulin teid üleannetuid sugaraga põhku ajama! Mis tölgerdamine see olgu ööd läbi mööda aia-ääri, omiku ei soa moast lahti! Kähku tuppa, krantsid!“

Tema hoopide all lendab pesakond laiali, aed ja õu on korraga naerukilget täis. Kaaru klähvib kõigest jõust ning ahmib madjaka otsa hambusse saada, Jukugi võidab ülivahvust ja püüab isale selja tagant pussi teha, ning rõõmumõõt voolab lõpuks üle, kui vägev vaenlane millelegi komistades täiel pikkusel õuemurule maha prõntsatab ning seega lahingu kaotab.

„Ei tea, miks isa meiega iga õhta ullama ei tule?“ ütleb Anni Jukule, kui mõlemad on asemel.

„Tola,“ haigutab Juku, „ega ta’s iga õhta käi tubakat toomas!“

Jukul on õigus, säärane õhtu ei taha enam korduda. Vist tõmbab isa vähe piipu, sest tubakas lööb kaua ette. Ja kui ta kirikupäevil tubakat toob, siis pole ta ennemaltki nendega sõda mänginud.

Või häbeneb ta oma kaotust? Laste meelest on, nagu poleks nad isa kunagi nii iseendas, nii vaikse mehena näinud. Paistab, nagu ei hakkaks teised majas temale silmagi, ja rääkimine näikse talle vastumeelt olevat, sest sõna kuivab keelele. Nad panevad ka tähele, et tema silmaalused laialt kotti on vajunud ning kentsakalt sinavad, ja kõnelevad sellest Marilegi.

Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks härra juurde minema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. Ta ootab, ehk tuleb mõisast käsk, siis pole parata, siis peab juba kuidagi. Aga mõisast käsku ei tule, surutis jääb südamele, pooliku maja poolt mäelt tõmbub talle vaevalt midagi vastu, millele ta segane pea nime ei tea anda.

Siia juurde seltsib läila tüdimus igapäevasest tööst, tööst niihästi kodus kui mõisas, ja tüdimus paisub tülgastuseks mõtte valgusel, et ei ole pääsu sest tööst, et sa oled neetud selleks jääma, kes olid ja oled: igaveseks rabelejaks silgu ja leiva pärast, uppujaks, kes ei upu, aga kaldale ka ei saa.

Ja kõik, mis seni tema olemise mõtet ja tuuma oli tähendanud, põllusiil ja loomakont, tööriist ja peavari, armsad talle hoolimata kõigest väetimusest, — kõik see ujub ta meelte ees nüüd hallis tühisuses, kaetud põlastuse ilge kõntsaga. Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta


83