Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/80

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ja see isik ei ununenud tal, ei kuju ega sõna poolest, ikka jälle tempas ta tema ees üles ja kordas oma jantlikku juttu.

Ja viimaks ei olnud see jutt enam jantlik ega isik enam hülgeline, ei, vaid Tõnu hakkas harjaseid naise vastu turri ajama, sest õpetus osutus mõistlikuks, nii mõistlikuks, nagu oleks see Tõnu enda peast tulnud.

Küll läksid esimesed katsed nurja. Naisel olid liiga haljad silmad. Nende räbeda vaate all oli Tõnu meelest, nagu pistetaks talle sõrm kurku. Aga ta teadis nõu. Ja kui ta ühel õhtul, mahorkapakk kaenlas, kukega torni poolt tuli, siis oli ta haljaste silmade vastu varustatud.

Jutu asu sobis kohe.

Oleks tema, vaene mees, teadnud, et ta niisuguse lõõbiga kimpu saab! Majas kõik ui-ai, koorenatuke hapneb kibedaks, kanad munevad ei tea kuhu, kaljakapp seenetab, ei mehel ega lastel ole enam puhast hilpu ihu peale panna — perenaine kilkab plikade ja poistega kiigel! Mees tuleb tühja kõhuga teelt — uks tabas, käigu naist kiigelt otsimas ja kutsumas!

Noorik näeb, haistab ja peab suud.

Eks ta, hea mees, ole soand juba küllalt silma kinni pigistada ja mõndagi kurgust alla kugistada, kus teise kops ammugi üle maksa oleks läind; ei ta ole sõna lausunud õuest, kus praht üle pea kasvab, ei lehmast, kes laudas sita sisse upub, ei kaljaastjast, mis jumal teab millal viimaks hauet nägi — —

Tõnu joob kapast ja purtsab kõik põrandale — solk mis solk!

— — Aga ärgu ta arvaku — kõige pikemal köiel on ots, ka Tõnu kannatuseköiel. Ja siis võib kergesti sündida, et see köieots vihisema akkab, kurjaste vihisema akkab! — Oleks siis veel inimene, kes püüab mõneski asjas mehele meeltmööda olla, kord ka sile ja nõtke, kui mees tellib ja elu nõuab. Seal on see mõisa-asi. Ei tema taha! Miks ei taha? Mine küsi!! Ette tuua ei ole kedagi. Purupaljas kius ja jonn. Et aga mehest üle käia! Kahjust tema ei ooli! — Vanasti olid kõik seelikukandjad saksa päralt, võttis, keda imustas, ja keegi ei tõrkunud vasta, noorikki oli enne tema ja siis alles oma mehe naine, ja ühelgi ei old valida, kas saks noor või vana, nägus või näotu. Kus meie Maril nina püsti — ei kõlba Mäeküla vonn temale, peaks vist mõni noor ja ilus kindral olema.

Tõnu peatub ja ootab, noorik aga vaikib edasi. See mõjub Tõnusse nagu vastukarva silitamine koerasse.


80