Ta oli oma sõnadesse aga nii palju jõudu kulutanud, et põlved tõrkusid tõusmast. Nõnda vajus ta peaga närtsinult salve servale ja andis rinnale voli tuksuda, silmadele voli voolata.
Kui ta viimaks oli toibunud ja tõusnud, nõrgus tal suur lõbu läbi ihu nagu viheldul, ja ta leidis, et oli hästi kõnelnud. Vanaisa õpetuse väärtus pidi nüüd ruttu ning kindla „ei“ või „jaa-ga“ selguma, ettemõõdetud aeg päästis ootaja ääretu teadmatuse piinast. Julgesti nägi taevalik avitaja ka ära, et palve on õigluse põhjale rajatud. Tõnu ei tükkinud ühelegi peale, ta ei sirutanud kätt kellegi leiva või peavarju järele välja, sest kas Kuru Jaan aasta hiljem või varem mõisnikuks sai, see oli ju ükspuha.
Ja nüüd pitsitas kolmepäevane hingetu põnevus mehe pihtide vahele. Ta silm urgitses ja kõrv imes. Ta uuris läbi iga joonekese naise näos, kaalus ära iga häälekese ta huultelt, varitses kõiki ta liigutusi ja nägi iga peatõstmise ja küljepööramise taga oodatut hüppel. Kui noorik hommikul ärkas, kui nad peale lahustööd jälle kokku said, kui Mari talt midagi tuli küsima — iga kord kähvas Tõnu süda: noh, nüüd! Ja ise vaikis ta kogu need päevad, puges peitu kõigega, mis ta iha võis ilmsiks teha, ainult sooja, hella naeratuse pööras ta Mari vaatele kosivalt vastu, naeratuse, mis nagu liigutuse kalli märja sees ujus. Säärast Tõnu nägi noorik õieti esimest korda, päevad peale pulmi ühes arvatud.
Ja uurija meelest oli, nagu oleks Marigi haruldaselt vaikne. Vaikne, tõsine ja mõtetes. Iseäranis tähtaja viimasel päeval. Seda seletas Tõnu nii kindlasti enda kasuks — just nõnda oli ta tema seesmist murdumist ja muhenemist mõelnud —, et ta pärast õhtusööki pidulikul ootel piibuga „leentooli“ istus. Sel istmel — sarapuuvitstest punutud, põhi vilditükiga pehmendatud, ta enese talvine töö — tavatses ta muidu ainult pühapäeviti istuda.
Aga Mari tuli laudast või aidast, kudistas ees natuke lastega, ja kui ta jala kambrisse oli pistnud, hakkas kohe nabinal nööpe ja haake vallandama. Magusad haigutused puhetasid ta suud. Hubase ohkega vajus ta asemele kaissu.
„Täna öösel tuleb äikest, põud lehkab.“
Tõnu istus tummalt.
„Meie rukis on küps.“
Tõnu ei liigutanud end.
77
