Tõnu sai nüüd öösiti jälle magada, varustused olid ta patja pehmendanud, uued lootused talle rahu silma tilgutanud. Aga kui päevi ja ikka veel pikki päevi mööda lükkis, ilma et midagi oleks muutunud, ilma et ta kangekaelsest vähematki muhenemist oleks märganud, ilma et tema proovitäkked mahlani oleksid ulatunud, siis pöördus aeg tagasi, kus säng ta all hällivaks veneks sai ja jalgeesine haudade veereks. Tal oli ju rutt oma asjaga. Ega temasugune ennast narrida lase. Tahab, mis tahab, ärap tahtmiselgi piirid on. Ja Prillupi ehmatus polnud väike, kui ta saksaga aidasarapikus äkki vastamisi sattus ja see temast tõsiselt ja tummalt mööda sammus, napi ninatõstmisega vaevalt teretust vastu võttes.
Kuna ta silma vaatas ähvardavale võimalusele kõigest ilma jääda, kerkis unistav õnnehoone Tõnu ees seda nõidlikumana üles. Juba piimaäri kui eeskojaga. Pihuga raha võtta, kamaluga raha võtta, ikka raha sees soglada — tema, kes lahja lehmamullika või vana hobuseluiste ostuhinnaga tänini kõige suuremat summat värisevas käes hoidis, muidu aga kopikaid ja üksikuid rublakesi luges! Ja teada, et teised seda teavad! Sadasid ja varsti tuhandeid mokast pillata ning mõelda, et teised seda kuulevad! Ja sealiha süüa, kui teised silku söövad, ja näha, kuidas teised seda näevad! — Ning siis veel peakoda, rait ja hunnitu: mitte enam aetav, vaid ajaja, mitte enam sõtkutu, vaid sõtkuja, mitte enam kohkuja kukelaulust, vaid rõõmutseja, et teised kohkusid ja tõusid, ning mitmed sinu heaks ja auks. Ja kõik, mis on mõõdetav pikuti, laiuti, kõrguti ja mis on paberisse pandud musta tindi ja kirevate värvidega, see on oma, enda ja teiste teada oma, igavesti oma, ja veel kord oma! Ses sõnas huugasid Tõnule kooris kõik maa ja taeva pillid.
Ta istus põõsa alla, võttis pungakese põuest ja vaatles. Et rutta ometi, rohuke, et rutta! Aga rohuke oli tahkunud, munake krõmpsu kuivanud. Ja korraga nõelas meest kahtlusevapsik: vägi ehk surnud!
Nagu jääkülm käsi lihkus ta ihust üle, kõigist higiaukudest tikkusid piisad ja vaate virvetuses hakkas küsimus kerkima: Mis saab siis — kes aitab siis? Sest seda, kes olevat vägevam teistest vägedest, ep olnud kodus tema tarvis, — just see, kes tõotab avitada, kui teda hädas hüütakse, pidas kõrva kinni tema hüüetele.
Aga vaevalt oli hädalise raske pea samblasse vajunud, kui tema mälus äkki hinge võttis üks nõuandja ununenud minevikust.
Kruusimäel, Saarma pere õuepakul istub kintspükstes ja preesiga sär-
75
