Ja mõistlikult, ilma ühegi uudishimuta Tõnu asja erilise sisu kohta õpetas Sutsu ema, kui ta viivuke aega üles kirikukuke poole oli pilutanud: Mäeküla sõber lõigaku pärtlipäeva öösel nooriku peast salaja tutike juukseid ning samuti salaja katsugu ta paremast kõrvast vaiku ja pahema jala suure varba küüne alt musta võtta, kuid see võida enne või pärast muilgi öödel sündida. Tallelepandud saagiga tulgu siis Sutsule, kus veel midagi juurde ning tarvilikud sõnad peale lisatakse. Rohtu pidada ta pärast kotikesega särgi all põues kandma, kuni mõju aegamisi valmib.
Kuid pärtlipäev oli Prillupi peremehele natuke kaugel, asi olla pakilist laadi.
Noh, siis lõigaku öösel vastu vana kuu neljapäeva. Muidugi olla pärtliöö parem, aga ehk saab rohu kangusele teisest asjast jälle jätku.
Nad lühendasid lõpuviisakusi, sest juba lookles mõisnikkude haudade vahelt üks nutetud silmadega neiu Sutsu emale läheneda. Kirikuaia müürinurka kabeli taga, kus nad seisid, oli kihelkonna taganõutavam tark kahtlemata ennegi vaikseks vastuvõtu-paigaks tarvitanud. —
Muidugi ei olnud Tõnul raske hea unega nooriku peast salgukest juukseid näpata, ka küünemusta sai ilusti kätte, aga vaat vaiguga oli lugu keerulisem. Esmalt polnud mitmel ajal midagi võtta, Mari pesi niisama hoolsalt kõrvu kui silmi, ning siis, kui kord oli, polnud seda paremas kõrvas, vaid pahemas, ja kui seda viimaks paremas oli, siis jälle ärkas kõdistatu üles, enne kui midagi kõrre külge hakkas, või noorik magas sündsal tunnil just selle kõrva peal. Nõnda varitses ja õngitses mees asjata mitu ja mitu koiduaega ning läkski vaiguta Sutsu poole, sest viimane urgitsemiskatse lõppes sellega, et ärkaja talle ühe tagastkätt andis ja kurjalt maigutas: „Jäta mu kõrvad ometi kord rahule!“
Kuna nüüd vaik puudus ja juuksetutt pärtliööl ep olnud lõigatud, siis ei võinud tark muidugi tagatist anda rohu mõju eest igal soovitud määral, kuigi ta puuduvat millegagi omast käest püüdis tasuda. Aga ta lootis kõige paremat, lõikus juuksed pulberpeeneks, segas neid küünemusta ja mitme salaainega ning veeretas tainast munakese, mille karv niisama ebamäärane oli kui lõhn ja mille peale loetud sõnade ahelast Prillupile ainult lõpulüli üürikeseks meelde jäi: „Sikkanikkalikkakakperevondadaa.“
See lehkav munake südame peal, lahkus Sutsu saunast mees, kes ka nõiduse kohta seni ükskõikne oli olnud, ükskõikne uskmatuseni. —
74
