dus, sest härjapäid koormale tõstes pidi ta hoolega hoidma, et hangutäis mööda ei väärata. Õhtuti aga, kui ta väsinult voodisse heitis, tundis ta end kõigist muistki liikmeist puisena ja säng nende all õõtsus kui lootsik laineis.
Ses abituses kooldus mees pooleldi teadvuseta jällegi kõrgemate vägede poole.
Ta hakkas pühakirja kätte võtma, sundis lapsi söögilauas käsi risti panema, läks pärast kirikut veel palvemajja ning tundis ka tarvidust naisega armulaual käia, kuigi nende viimasest käigust peale pulmi kolme kuudki ei olnud möödunud. See loobumine senisest usulisest ükskõiksusest küündis sinnagi, et ta noorikule mõista andis, õppigu see ka omalt poolt aitama, et majas ikka „ristiinimeste kord“ valitseb, ja ärgu ta lastele katekismust ja õhtust issameiet kinkigu, — manitsus, mis kuuldus, nagu oleks Tõnu ise nõutud korda alati ja igakülgselt aus pidanud.
Sest kaudsest koputamisest jumala ukse pihta kuni otsekohese palveni oma suure asja pärast ei olnud Prillupile mitte pikk samm. Ja visalt tikkus ta ette. Aga veelgi lasti teda järge oodata. Sellest järgnes, et ta jälle teise väe poole nihkus.
Ühel pühapäeval, kui kirik välja tuli, juhtus Prillup peaukse ja värava vahel Sutsu eidega kokku. Ta saatis Mari pagari juurest saia tooma ning astus Triinuga, kui ta temal märguandlikult kätt oli pigistanud, rahvavoolust kõrvale. Et kas ta midagi ei tea, mis aitaks, et naine, kes mehele mõnes asjas — ükskõik, mihukeses — kangekaelselt vastane on, alla painduks, et talle aru pähe tuleks.
Sutsu moor oli veel kõbus inimene, tüün ja aulik, korralikult riides, silmavaatega, mis tunnistas ühetaolisest kannatlikust sõprusest kõigi ligimestega. Nende emalikkude silmade vahelt tungis tugev nina hoogsalt maailma — suur, aga mitte suurelik, lihav-laia otsaga, mis tänagi mõnusalt mustas. Ja see mustavus suurenes, kui Triinu, Prillupi peremehe usutlust kuulates, oma pruun-läikivat toosikest oli tarvitanud. Maksakarva munamüts istus targal pisut tagaspidi peas, kuid seegi ei mõjunud üleolekut väljendavalt, sest vööt auväärt hõbejuukseid, mis pitsi alt paistis, ning näo laug koguilme valdasid üle.
Muidugi, et teab. Ikka on, mis aitab. Kus ohtu, seal rohtu. Mõne ohu vastu mitugi rohtu.
73
