Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/70

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kui Joan — — ?“ Prillupi pikad koivad tegid siputava liigutuse, ta suunurk kiskus naeruviltu. „Ää’nd nailla tee — kes mulle neid piimasi siis veel annab! Nää, vanamees nüidki juba pahane, et ei mõisteta tema pakkumist näuhti vasta võtta, et tema teeb ead ja peab veel ootama ja kauplema nagu matsidega. — Võtaksid õite kätte ja teeksid lorile otsa peale“ — lause liugus õrnal manitsusel lõuga mööda karvadesse.

„Lori on kohe otsas, kui sa nüid vait jääd.“

„Kas siis — — kas sa siis ei taha või?“

„Ei.“

Prillupi rusked silmad kukkusid üürikeseks kinni nagu pähe sadanud löögi mõjul; ta võttis piibu suust ja pani jälle suhu, võttis veel kord ja pani uuesti tagasi.

„Aga sa lubasid jo — — sa ütlesid, et — —“

„Ma ütlesin, ma elaksin ea meelega linnas, kui võiksin.“

„Kui võiksid — —. Eks sa sedasi siis võiks — — eks sa — —“

Lugeja pööras lehte, ükski joon ta näos ei liikunud, siiski hääbus sõna Tõnu keelele, ta kael punsus ja kurgust tikkus toon nagu seesmisest kägistusest. Otsekui langenud tüvi lasus ta mõne aja veel murul, siis tõusis ja sammus toa poole. Marile tundus nagu nõtkuksid ta põlved.