veskikohast, kord kohast müüdava metsaga või säärasest avatava poega, — kuid truuks jäi ta sigitavale mullale, nurm ja aas ei kadunud ta kujutustest, siin tahtis ta jalga omale pinnale toetada nagu Kurugi, kelle sõna ta meelsasti kordas.
Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud „ei“ ega öelnud „jaa“, ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on — mõtles Tõnu, — mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Seda oli raske mõista, kuna tal meelde ei tulnud, et puid leidub, mis rähnilegi jaatades ei vasta. Umbusklik nagu mõisasaks, oli selles õieti ka Prillup, ja Prillup seda umbusklikum nüüd, kus ta kinnituseks saksa umbusku oli kuulnud.
Seal juhtus viimaks midagi, mis kuuldus, nagu vastaks Prillupi puu ühest kohast õõnsalt.
Nad istusid pistandi ees, Mari keetis õhtusöögiks uudsekartuleid, Tõnu lõikas vikatit. Tõnu oli jälle oma salmikest laulnud, oli jala jälle ühe suure päristalu mustale mullapinnale toetanud, nooriku koduigatsust eelduseks võttes lõpetas ta seekord sõnadega: „Ja siis läheksime metsa, mitte mõjale, — Ruisule läheksime — mis sa arvad, Mann, kui me õige Ruisule läheksime?“
„Miks mitte linna?“ küsis Mari ja vaatas kõõrdi tulle.
„Linna — —? Mis me linnas — —?“
„Seal on kõiksugu inimesi ja nii palju asju.“
Alles järgmisel pilgul paljastus Tõnule naise küsimuse põhimõtteline tähendus. Ta suu läks ammuli, vikat libises jalgade vahele maha, nuga paremas käes jäi otseti põlve peale.
Ja siis kargas talle meelde üks juhtum, üks tähelepanek, mis Mari mõtet sihi poolest aitas seletada.
Mari nägi esimest korda linna (see ei olnud metsanaisterahvaist sugugi haruldane), kui nad pulmade eel kahekesi sealt mõrsjaehteid ja pidukraami käisid toomas. Tüdruk oli kui teises maailmas, kui maailmas, kus iga sammu takka uut imet näidati. Täbar oli temaga asju ajada; ta jäi ühtelugu seisma ja silmitsema, kadus rahva hulka paar korda äragi, nii et teda nagu last tuli otsida. Ja kui Tõnu lõpuks üksi üht käiku tegi, kuhu
66
