tunnistab tolmusele põrandale jalge ees, et see, mis Leenuga kääpa alla puges, oli oma — oli hoolimata kõigest oma. — —
Prillup istub veel sealsamas, kui kolm võitlejat vadinal ja padinal uksest sisse lippavad. Kõigil on hamed märjad, jalad porised, sääri mööda nõrgub veel joakesi alla. Naerdes ja näseldes arutavad nad suurt sündmust ja selle jälgi eneste välimusel, kingivad majaisale kui võõrikule sääraseis asjus ainult vähe tähelepanu ja lähevad alles siis lahku, kui Mari seelikut selga heites teisele kahele märku annab ka endid pisut enam katma minna. Mari ise aga hakkab peeglikese ees kodutehtud pigiharjaga oma vanunud kahujuukseid sugema.
Midagi on äkki muutunud, tunneb Tõnu akna kõrval.
Kui nad nii kolmekesi tulid, hullerdades nagu kolm vallatut varssa — nagu sälg kahe varsaga — — midagi pahvatas tuppa ja põue, mis endise ära pühkis.
Nõnda on parem — nõnda on siiski parem — nõnda on tõtt-öelda palju parem! — —
Ja see ei tarvitseks teistpidigi muutuda — ei, mispärast — — kui mitte, siis mitte!
Ja see ei tohikski teistpidi muutuda — — Prillupi silm valgub peasugeja kuju mööda alla ja roomab jälle üles — — ei tohikski — ei tohikski — —
Ta tõuseb korraga üles, läheneb naerukil Leenu asemikule, tahaks midagi öelda, midagi teha, ei taipa aga muud, kui torkab teda sõrmega kaelast ning toob keele ja kurgulaega tooni kuuldavale nagu see, millega rõõmus peremees oma nägusat sälgu hellitab.
