„Sul aga omalgi meelespidamist, hähää,“ ning Prillup kaapab naist õlast, — „ja kui peenesti ei mõista teine juttu ikke sellesama asja peale vedada, ikke sellesama asja peale — — sa võid sitasitikast peale akata, või kirikukukest, või äkkepulgast — viimaks oled ikke ninapidi Kuru Joani kukru juures, ja kui sa nii mõistlik oled, et ise sinna tüürid, siis unustab üsna ää, kes sa väetike oled, ja teinekord teeb sulle eadki.“
Prillup lükkab külma piibu teise suunurka, ta pahema silma äärest vudiseb sala, vaiba alt väljapaistvad varbad on apsakad, ja kui ta viimaks jätkab, kuulukse sõnad tal rinnust tulevat.
„Aga ütleme: eks tal ole õigus. Ega ta muidu reagi, tal on asja. Ja kui kellelgi asja on — mine tee talle kedagi. Pane kana suu kinni, kui on munend ja kõketab. Mis sest, et rott oma augus kassi naerab — rott on rott ja kass on kass — kassi kõht täis, roti kõht tühi. Akka kassiks, kui rott ei taha olla, aga niikaua naerad kassi kadeduse pärast, kui ise veel kass ei ole, ja kass keksib sulle kiuste ette, kui su kadedust näeb. Eks nad tahaks siin kõik Kuru Joanid olla ja kõrtsis ja kiriku ees sedasamati kõketada, aga nüid pea molu ja Joani ees tõmma kukal looka! — Näe, kõrtsmikudki maantee ääres kirikust linna: ega nad tast suuremat soa — ei joo teine kedagi — pudel mõdu või langast, see on kõik — põle piibumeeski, käib teed nagu naine — — aga näe, kui ikke sisse astub — Mäeküla ees ja Mäeküla taga! Unustatud kõik pastlad ja pikad popsijuuksed — —“
Mari on vaheaegu vaiba pealt kärbseid püüdnud, neid pahemasse pihku vangi korjates; kui ta nüüd pead pöörab, tabab ta vaiki jäänud kõneleja ruskavad silmad peaaegu piinailmel enda küljest. Ta laseb vangid lahti ja lõpetab püügi.
„Noh, ja siis?“
Tõnu ei jätka kohe. Ta sügab piibuvarre otsaga oma karvast põske siit ja sealt, viskab siis piibu kolksti peatsisse tagasi ja neelab korra kõrgelevinnava kõrisõlmega. Ja nüüd kuuldub ta häälgi karvasena ja sõna on tõugatud, kuigi lause ükskõikse rahuga teele saadetakse.
„Ega muud suuremat ühti — Kuru Joan ostab varsti mõisa —“
„No-noh!“
„Kuru Joan oli üheksa oastat piimamees ja akkab nüid mõisnikuks. Kuru Joan akkas pasteldega turul käima ja tõmmab nüid vikssaapad jalga ja sõidab tõllas —“
57
