korraks kõlkuvat tubakakotti vaadata ja hälvivad siis laugude ja ripsmete alla. Alles üürikese aja pärast kohmab ta vastu:
„Eks kirikus ole soand käia — ja mõnikord palvemajaski — —“
„Jaa — kirikus ja palvemajas käib igaüks!“
„No või mul siis oli midagi otsekohe imustada või igatseda — —“
„Siis uskusid seni isa ja alles viimasel ajal akkasid ema uskuma?“
Tõnu nihutab õlgu, mühkab paar korda ja pilutab otsivalt jälle suitsunud lae poole, enne kui väike lõuanõksak leidu kuulutab; ta vastab võidukalt:
„Sa oled koa ikke rumal! — No kas siis Kuru Joan aiva põlvili jumalat palus kõik need oastad enne seda, kui talle Mäeküla piimad anti! Jaa — vilista! Joan akkas söögilauas olles käsi risti panema, kui juba kaukas varju oli, ja kui seda varju enam oli, siis akkas lugijaid kutsuma. Aga näe, piimad, need tulid ise — need tulid tal potsti uksest sisse. Muudkui ükspää kunturi — piimad on jüripäävast soada — kas tahad võtta — elad mõisale kõige ligemal —“
„Miks teine siis ära andis?“
„Oli naabrimõisa piimarentnik ja võttis suurema koha rõõsa piimaga teiseks. — — Noh, ja Joan — ega tea, kas tal enesel sadatki rubla oli — võis ehk koa olla ja pidigi olema, tal jo kõige parem kuuendik käes — — aga sugulastelt, oma ja naise sugulastelt kerjati ja korjati kokku, mis akkamiseks vaja läks — koutsjoniks ja riistadeks ja vankriks — ja ennäe nalja: ükspää on Kuru Joan piimamees nagu teisedki piima — — ei noh — veike vaks oli ikke vahet esiotsa — ma mäletan kõik nii selgesti, nagu oleks eile old.“
Tundub, et jutustaja alles nüüd õige soone on tabanud. Kuid veel magusam oleks piibuse suuga vesta. Ta ulatab peatsisse, aga piipu seal ei ole. Piip ripub Mari suus, kolust paistab värske tubakas ja praegu tõmmatakse tikust tuld.
„Nät seal! No mis sa oma keelest akkad vihaks tegema!“
„Katsun, kuda on. Varsti võid omale soada.“
Noorik popsib tõsiselt ja mõtlikult. Piip veab teise suunurga pisut alla, sest käed on istujal põlve ümber, iga tõmme võtab tal lohud põsisse ning paari puhke takka õnnestub taas mõni siniseks rõngakeseks tõusma, kuna popsud huultelt veidi klõksuva heliga lahkuvad.
Aga Tõnul ei ole meelt naeruka nähtuse tarvis. Ta jätab käe piipu
55
