Ja Jaani mõlemad linaõilmed sinavad külalisele korraks silma.
Selle lusikas peatub avanenud suu ees, ja kulub nõksak aega, enne kui sealt veidi sumbunud „nät seal!“ välja saab.
Kuid sellele järgneb seda hoogsam: „Nojaa — nojaa — — kus ta jääb — kus ta, kullake, jääb!“ Ja kui ta lusika on tühjendanud, vapustab Prillupi kitsast rinda ja teravaid õlgu suur rõõmus naerupodin. Ta vaatab ühe pealt teise peale ja kõik ta karvatihnik põsis naerab kadestamata soovimust.
Siitsamast saab ta kõhtki täis. Perenaine, kelle väike sõrm leivaraasukestega mängis, tõstab pilku ja katsub veelgi sundimisega õnne, aga Tõnu paneb lusika maha, vajutab oma noa liikmesse ja taganeb tooliga lauast, kui ta mõlemal kätt on surunud. Näpud äigab vene saabaste ludusse-varisenud säärte külge ära.
„Sul ehk oli viimate asjagi, Prillup?“ küsitakse pererahva poolt.
„Asja? Ah soo, pidin peaaegu unustama! — Mõtlen va Tiitsu Mihkliga homme õhta silguranda sörkida — ka natike värsket jaanipäevaks — — ehk võiksime sullegi, kui soovid —“
Kuid Kuru on linnast hiljuti toonud; ta toob oma kalad ikka linnast.
„Nojaa, nojaa — — Väravas torkas äkki meelde: astud õige sisse ja kuulad — — Ega sest kedagi ole — —“
Väline ilm vihtles päikeseleilis, karjamaa savikingud helendasid kõrbevast murukirmest läbi, ja Prillup kõndis tüki teed peaaegu kinniste silmadega. Ta jalg oli kerge, niuded nõtked ning peagi otsas jälle hõre ja lahe. Nõnda jõudis ta sepapajast, võsast, aidasarapikust mööda, ilma et tähelegi pani, millal. Aga kui ta Kruusimäe vainuväravale lähenes ja kolme üksiku kaharmänni kohal seisis, mille varjud kumaval liivaseljakul nagu kolm kätt haraliaetud sõrmedega tema poole kaapasid, siis tikkus talle korraga närvetus peale. Ta istus tee äärde suurele põllukivile, võttis pea käte vahele ja ägas tasakesi.
