„Mine tea kellegi silma — — Tuleks seegi aken õige kinni hoida — —“
Aga Kruusimäe kandimehe jalus on midagi, mis neid salaväega mõisa piimarentniku poole veab.
Kui ta lähemal pühapäeval kirikust tuleb ja Kuru väravast mööda on minemas, ei kõhele ta kaua, vaid astub sisse. Ta on natuke „saanud“, ja sel elevusel kahaneb see, mis teda ja teisi temataolisi juba aastaid Kuru kantnikust lahutab, üsna tühiseks asjaks. Ta teab ju ka, mida kõnelda, et Jaanile sallitavaks külaliseks olla, — seda teavad nad vallas kõik, iseäranis aga Kruusimäel.
Kuru rahvas on lõunalauas. Isa ja ema istuvad, poeg ja tütar seisavad. Isa jutt emale on pooleli, ja et külaliseks on keegi Kruusimäelt, siis võtab ema kui kuulaja ta teretuse vastu, kuna isa kui kõneleja sõna peatamata jätkab:
„Kulla mees, sa pea ikke koa natuke aru, mis sa suust väilla ajad — tee ikke koa silmaluugid lahti, kelle ees sa seisad! Kes teise sant on, ei sel maksa pugu püsti ja jalgu arki ajada! Mis siis viga, kui juba iga künanärija sulle ninasse võib karata! Sul võib kümme korda õigus olla, aga jumal on sulle suu pähe loonud, ja mitte lõuad! — — Jaa, mina olin ükskord koa sitasööja — see on õige, ega ma seda ei salga —, aga mitte see ei loe, mis oli, vaid mis on! Sina aga, kallis vend, oled omaga nii kaugel, et sul toa taga enam ei maksa käiagi — viia pole sul sinna ometi midagi!“
Esiti turtsub tütar, siis turtsub poeg, perenaine aga jääb tõsiseks. Tema piherikus näos, millel endisest jumest veel mõni laik sügisest puna püsib, liigub ainult üks kurruke kulmude vahel, kuna ta silm lusika pealt vähe ukse poole pöördub. Prillup aga ütleb:
„Nät seal! Mihukesele molkusele sa nii andsid?“
Kuru peremees sööb üürikese aega, jutustab naisele riiu lõpu hapukal naeratusel ära ning kohmab alles siis külamehele üle õla molkuse nime teatada, kes seekord mitte mõni Kruusimäe kantnik või pops ei ole, vaid vallakese päriskülast üks kohapidaja, ja mitte kõige armetum teiste seast. Seda kuuldes tõmmutab Prillup õlgu ja ta põsekarvades levib poolpeitunud helk.
„Jaah, eks sina, mees, ole soand omale sammalt kasvatada, — sulle oli see nõnna antud, — kuhu see kullakarva savi ja see lumekarva pudru, siis ikka jääb!“
47
