Tütar siin ja ema seal hakkavad naerma. Viimane ilmub lävele.
„Ää kuulagi — see on nihuke piimamehekeel. Nad potsivad vitsikutesse, mis järele jääb, ja müüvad köögivõi pähe odavamalt ära.“
„Ah soo, ah soo —“ nüüd on naerukord Prillupi käes —, „lauavõi on siis nii kaua lauavõi, kui ta lauavõi kastis seisab; matad aga vitsikusse, siis on käuhti köögivõi — —“
Ja Tõnu kitsad teravad õlad võbisevad, ta karvane suu on pärani lahti; Kuru omad ei mäleta, kas nad teda kunagi nii lõbusalt on kuulnud naervat.
„No aga — või seda siis nüid igaühele tihti juhtub,“ kuulukse seepeale Jaani pomisevat, kes sooja piima püttidest esimesi kärbseid püüab, „surnumatjad on ikke need, kes elusat surma eest ei oska oida, nagu va“ — ning Kuru loeb ümbrusest mõned säärased ette, kelle hulgas aga Mäeküla ollender mitte ei ole.
Prillup vabaneb naeruhoost, ta hääl on natuke närtsinud, kui ta kohendava vaheaja järel jätkab:
„No aga need kolmepäevased vasikad, mis sa sinna vead — märjad teised vist veel —, ega sul nende tühjade vahelt vist suuremat saagist ole.“
„Miks?“
„No eks lihunik näe —“
„Mis ta näeb? Ega vasikatele otsaette ole kirjutatud, kas ta kolm või kuus päeva vana on.“
„No eks ta katsu käega.“
„Katsugu, ega ta päävi ikka kätte soa! Tee peal ees teised, kõrtsi juures kauplevad, enamiste nokastand — kui sul aga enesel suu peas on! Tee-ja soaparaha tuleb ikke — võivärvi võib koa veel juurde arvata.“
„No seda kulub võimeistril vist õige pailu?“ Tõnu pöördub viisaka muigega perenaise poole, kes veel piitade vahel seisab.
„Talvel, mitte suvel; olla juba liiga kollase või põlgajaidki ostjate ulgas!“
Nüüd tekib väike talituslik sekeldus piimamehe perekonnas, mis nad kõik võitehasesse viib, ning võõras läheb selle aja sees oma teed.
Kui Kuru Jaan märkab, et vari aknalt kadunud, võtab ta pika varrega lusika ja teeb ees koore ning või ja taga piimade peale kolm pühalikku risti:
46
