räpased pöidlad nukini piima sees. Alles tagasi hoovates riivab ta poole pilguga aknale tekkinud varju.
„Tereks! — Liisu, ulata tühje!“
Tõnu toetab õla keskpuu vastu ja jalutab silma ühe- ja kahekordsed pütiridadel. Ta karvane nägu on kosivalt naerukil.
„Nät seal — sul jo küll ja küll seda kaubakest!“ Ta nuusutab kuuldavalt, nina õieli: „Aisugi nii, et paneb inge kinni.“
„Võiks enam olla — võiks palju enam olla.“
„Minek siis nii ea?“
„Kus ta peaseb? Apu piim suve aegu — ja Mäeküla oma liiategi!“
„Või selle peale nii maiad teised?“
Kuru tõstab nina ja silmi. Esimene punab ja kestab päikese põletusest ja on otsast imeterav, mõlemad teised siravad siniselt ja tillukeselt nagu linaõilmed.
„Kas sa's ei tea veel, et Mäeküla piim on kuulus?“
„Voata!“
„Turul, sa kullake: aiva Mäeküla ja Mäeküla! — Mäekülalt saab pudru, teistelt apu vett! — Kaupmehed muidugi koa — — Mitte nii täis, Liisu!“
„Või meie kihvamehe lehmadel nii ea piim?“
„Lehmadel? — — Eit, kas kuuled — tema arvab, et lehmadel!“ Jaan naeratab üle püti võikambri poole; see naeratus on isevärki hapukas nagu ikka ja viib sinisilmakesed laias lagedas näos peaaegu kinni. „Nii palju tead sina, mehike, ka ollendri asjust!“
„Ei-noh, piim peab olema paras apu ja mure, eks seda tea isegi,“ parandab Prillup, „ja ega lehmad apenda, vaid ollender apendab.“
„Seda arvame meiegi.“ Jaan viib püti paigale, äigab särgikäisega triibulist vesti ja tuleb nina urgitsedes tagasi. „Aga või siis nüid piim peaasi on, kui seda va kullakarva savikest ei oleks!“
„Noojaa, ärap seegi sul kuulus on?“
„Ega kaevata tohi. Küllap on neil linnaski keeled suus. Saksa teenijail päris kõva käsk: roosiga võid — roosiga võid — naelal olgu Mäeküla roos peal! Sel ei ole peti- ega miski muud võerast maiku. — — Viiu, kui sa suurest kernust koort valad — pane õige tähele, kas seal mõni iir sees ei ole, sabaots nagu paistis!“
Ta vajutab pöidlad jälle piima sisse ja pöörab riiulite poole. Tema
44
