poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks kael juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.
Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks — ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene —, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.
„Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!“ algab Jaan emandale, kui ta „tere“ asemel „tereks“ on öelnud. „Ette ja ette, ette ja ette — ega muud olegi! Mujal mõisades, sa kallike — —“
Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimakambrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.
Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.
„No mis Maril viga oli?“
„Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.“
„Näpud — soo? Nah, see on aga isegi proua!“
Pärastlõunasel luusil juhtub härra von Kremer mõtetesse süvenema, nii et ta enda Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Vainul, Prillupi värava ees, visatakse kurni. Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega võistlusele andunud. Viimase silm mõõdab iga kord mõtlikult maad, enne kui hoogu võttev käsi kaika lendu laseb, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda tabaja iseteadlik „atata!“. Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga varjul ei seisaks.
23
