nud talle aga meelde tulla, nii et ta senistega leppides juba tagasi pidi minema. Seal aga tabas ta ometi midagi.
„Kas sul veel teisi õdesid koju jäi?“
„Jaa, kaks.“
„Nooremad sinust?“
„Uks noorem, teine vanem.“
„No kudas ta sinu siis nende vahelt võttis?“
„Liina on veel leerimata ja Tiina ei läinud.“
„Aga sina läksid?“
„Emb-kumb pidi minema — tal jo Leenu lapsed.“
„Soo, soo,“ mõmises saks kuivalt ja asjalikult.
Kui Ulrich von Kremer seepeale jälle maja teise tiiba oli jõudnud, liitis ta pilgu tükiks ajaks ühe suure tindipleki külge kirjutuslaua luitunud kalevil, kuna ta sõrmenükkidega meelekohti hõõrus. Ulrich von Kremer andis tunnetusele maad, et on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda uhta, kui inimene „pleebsilistest kalduvustest“ vaba ei ole. Ja sellega tõusis ta silm tindiplekilt üles ja langes väheldasele mustunud õliportreele, mis seal veidi halekas valguses teise seesuguse kõrval seinal rippus. See sõna oli nimelt kord emaliku murega tolle auväärt naise patriitslik-kõrgi ülahuule alt kukkunud. —
Pool tundi hiljem istus härra von Kremer söögilauas ja neitsi Vilhelmiine ümmardas teda.
Korraga jäi viimane kuulatama, ja kuna ta kuulatas, kerkisid ta juuksekarvad ja mokad sosistasid: „Jeesus!“ Siis mühas ta minema, et üürikese aja pärast tagasi lainetada, tilisev kastike nagu hundi küüsist päästetud tall.
„Nad on ju nii frehhid siin, nii fäega frehhid! Ma nägin ju kohe, kui ta jala sisse pistis, et see üks frehh inimeseloom on! — Kas härra teab, mis ta tegi? Istub korraga soffa peale, sirutab jalad fälja, ringutab ja ütleb: „Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!“ — Minu nähjes, minu kahe silma all istub soffa peale ja ütleb: „Oi Juküke, küll siin oleks hea laiselda!““
Kuna õnnetu firtin teotatud tiliseja taha nurgalauakesele paigutab, liigutab tema leivaisa aeglaselt lõualuid, neelab suutäie alla ning lahendab:
„Jaa, nad on natuke rumalad, need külainimesed, neid peab õpetama.“
20
