„Prillupilt — jaa — —“ härra von Kremer upitas end naljatama —, „kas siis Tõnul on nüüd kaks naist?“
„Ei — üks; mu õde suri nelja nädala eest ära.“
„Prillupi Leenu oli sinu õde?“
Mari jaatas peaga; ta püsis istukil aknalaual ja pani nüüd märja lapi teise aknatiiva välisel küljel jälle töösse.
„Nelja nädalaga mattis naise ja võttis teise!“
„Ega’s ta ilma läbi soa.“
„No kust ta su siis tõi?“
„Eks ikke metsast.“
Vastus ei olnud naljatav, sest lühidalt metsaks kutsuti, nagu Kremerilegi tuttav, üht laanerikast suurvalda kiriku taga, Särgverest edela pool.
„Või nii; jaa, ma mäletan, Leenu oli ju väline inimene. — Teie pulmad olid siis varsti peale jüripäeva?“
„Nigulapää,“ vastas noorik ja ta pahema käe selg tegi nina ümber osava keeru.
„Aga Tõnu lapsed ei üia sind ühti emaks?“
„Mis ema mina nüid neile — —“ Mari astus maha ja kastis lapi ämbrisse; tema turbatuha-karva juuksed, pulstunud nagu vilt, tulid tagasivarisenud rätiku alt nähtavale, ja kui ta jälle pead tõstis, paistis rätiku sõlme pealt ka tema teine kurguvaoke.
Saks arvas nüüd parajaks juttu lõpetada ja tegi, nagu oleks tal asja järgmisse tuppa, kuna ta siia ainult mööda minnes peatuma oli jäänud. Aga kui ta tagasi tulles saalist juba läbi ja käega väljamineva ukse küljes oli, pöördus ta siiski veel ümber.
„Kuule, Mari, kui ma sinu kääst mõne pääva eest küsisin, kes sa oled — miks sa ei vastanud?“
„Ma ei taht.“
„Sa ei taht?“ Kremeri bismarklikud kulmupuhmad tõusid veidi.
Soo — sa ei taht! Miks sa siis ei taht?“
„Niisamuti,“ ütles Mari ja asus lapi ja ämbriga teise akna juurde.
Härra von Kremer nihkus ukse eest sammukese tagasi, nagu tahaks ta ses küsimuses jälgi hakata ajama, esines aga lõpuks, peale mõnekordset suumaigutust, hoopis teise asjaga.
„No kas ta su vastu ka ea on?“
„Kesse?“
18
