Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/16

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

norskamiseks avaneval suul muigamisi: Narrid juuksed! Pulstunud kui vilt ja turbatuha karva — pähh! — —

Kui Kremer teisel hommikul käe värava külge pani, jäi ta aru pidades seisatama: Kuhu siis täna? Jälle karjamõisa? — Hm, võiks ju ka Kruusimäe poole, et vaadata, kui kaugele mehed keskhommikuks künniga on jõudnud. — Ja Kremer sõudis Kruusimäe poole, vaatas künnijärje peremehehuviga ära ning tuli saunade kaudu eilset põllurada jälle tagasi. Prillupi õue juhtumisi pilku lüües nägi ta seal ainult mõlemat väikest „tainapead“, kes aida läve ees veskikivil istusid ja lambaraudadega koera niitsid. Nad olid, üks penikest kinni hoides, teine raudu tarvitades, nii tiidsalt töös, et kummalgi möödamineja jaoks silma ei jäänud. Tarest aga kuuldus lahtise akna kaudu kangaspuude loksumine, ilma et akna väiksuse pärast näha oleks olnud, kes süstikut viskas.

Õhk oli sel päeval nii hõre, et soa korrapärane lõks — lõks! kaugenejale veel kaua kõrvu ulatus; Kremeri meelest oli koguni, nagu kuuleks ta seda toaski veel. Ta astus magamiskambrisse, avas akna ja jäi nagu kuulatades üle künni vahtima — sinnapoole, kus suur päevakoer põllupeenral roomas.

Paaril järgmisel päeval valas külma vihma sadada, nii et vanasaks jalgagi välja ei saanud. Esimese päeva kihutas ta aeldes ja haigutades mööda, teisel aga hakkas siunama, isegi vanduma, mis muidu tema komme ei olnud. Kolmandal hommikul pilvitas ja udutas veel, tuli hooti pihugi, kuid see ei suutnud kärsitut enam kohutada, hoolimata valusast rebimisest paremas puusas ja pahemas pahkluus. Ja nõnda tüüris Kremeri-härra, kõrged kalossid jalas ja vihmakuub seljas, väravasse ja väravast aru pidamata välja ning otseteed karjamõisa poole, millest selgub, et vihmastelgi ilmadel oma mõistlik külg ei puudu. —

„Faeh,“ ütles kokapiiga Fillemine Fahtrik, Kremeri ainuteenija, ta enda nimetust mööda Mäeküla „firtin“, kui saks paari tunni pärast tagasi tuli, „härra juba kodu ja Mari põle akendega veel falmis! — Ütlesin teisele küll, et katsu fiks olla, aga nad on jo kõik nii pikalised siin — nii fäega pikalised!“

Härra von Kremer kostis kannatliku mõminaga ja laskis ennast kummikuuest ja ülesaabastest vabastada, mis neitsi Fillemine käes, kes ihuliselt laiuse ja lainetuse poole kaldus, ka mitte just vurinal ei läinud. Missugune Mari? mõtles ta seejuures, sest aknaid ja põrandaid pesi hari-


16