oma vigasest klapist ja tänasest otsustavast ehmatuseraksust. „Sest kui ta ka sellele vastu pani — kui ta veel teist korda võiduga pääses — kui ta ei ärga ega kuraditki karda — —“
Noorik vahib ja kuulab teda naeratava rahuga, karvased käsivarred rinna peal risti. Lumega pestud nägu on tal veel kriim, sarved sidemete otsas ripuvad külge mööda maha.
„Siis istu ometi, üleannetu Kadri, ja joome sinu puna ja minu tervist! — Või tõmmad ehk enne selle kasuka seljast ja kasid ennast tahmast!“
„Ei, ma lähen kohe.“
„Sa ei jää kauemaks?“
Mari väristab pead. „Tulime külast, lapsed saatsin ees — need tahavad veel süia.“
„Aga mul oleks sulle rääkida — väga tähtsat rääkida — — ei ma maldaks päevagi oodata — —“
„Seda võite siiski“ — ta toetub diivanile —, „tähtsad asjad on kõige lühemad öelda.“
Kremer istub tema vastu ja täidab klaase. Ta käsi väriseb, kihvad liiguvad ning suu ümber virvetab midagi igavest-lapselikku. „Enne joome tervist!“
„Tervist ja julgust!“ Nooriku huulte vahelt piidlevad harvad hambad.
„Kuda jääb siis nüid Kuru ja piimadega?“ algatab Kremer, kui klaasid on käest pandud. „Sinu sugulane on sulle jo üksnes ajutine avitaja.“
„Minu poolt on mõlemad esimesest saada.“
„Soo!“ Kremeri õlad teevad kerkiva liigutuse. „Ei sa siis Tõnu asemele teist jää ootama?“
Mari mugib kooki ja eitab peaga.
„Ja mis sul siis muidu nõuks on?“
„Lähen linna.“
„Linna lähed — —? — Lastega või üksi?“
„Anni võtan ühes, poisike läheb onuga — akkab tal tulev sui karjas käima.“
„Aga sina selle teisega — — kuda sa tahad siis — —“
„Eks ikke kudagi soa. Mul on jõudu ja linnas rahvast paksu. Mõtlen aiva alati, et mis ei või seal kõik inimesele juhtuda!“
153
