Ta sammub tiiru ja seisab taoti. Kord tunnistab lauda, kord sohvat või seina, ja nüüd vahib ühe küünla vilkuvat leeki.
— Mitte enam jagada — see on kõrgem aste. Kõrgem ühele ja kõrgem teisele. Sellest kõrgem on veel üksainuke aste. Seda astuda — jaa — — Ulrich von Kremer ohkab.
Seal põriseb aken .ta selja taga kergesti. Kolm korda käib sõrmerida küünte klõbinal vastu ruutu. Märguanne on õige, kuid aken on väär. Ja üllatunud vanahärra pöördub kähku ümber.
Sedamaid aga käib rõkkav karjatus tal suust, käed kahmavad õhku, silm tardub, ta taganeb ja vaarub. Kui mitte tugitool talle jalgu ei hakkaks ja teda rüppe ei püüaks, ta langeks põrandale selili maha.
Möödub paar minutit, mil elu temast on pagenud. Suur seisak valdab meeli, iga liiget ja soont. Silmalaudki on tal kinni ning surm vahastab palge.
Aga Kremerite elu on teadupärast visa. Nad vananevad pikka ja surevad hilja. Järsku tunneb Ulrich sooja surinat põues, sealt nõrgub see käsi ja jalgu mööda alla, peas hakkab tiksuma, silm süttib nägema. Mees kobab ennast katsuda küll põlvist, küll peast, siis surub mõlemad käed vastu südant ja piiritu rõõm uhkab vere tal põske.
„Es schlägt! Es schlägt! Herrgott, es schlägt!“
Nüüd kordub aknal see kolmekordne klõbin. Ulrich tõuseb ja läheneb, iga nõks on vahvus. Saatan ruudu taga on näost märksa helkjamaks läinud, sarved on kadunud, suust ei lõõska enam tuld, ning käsi, mis vaigistab, näib pikkade küünteta.
Ulrich ähvardab teda naerdes, siis tõttab talle avama. Nii noor pole ta kõnnist veel iialgi olnud!
„Mina viimane lõõp! Peaaegu oleksin inimese ära tapnud!“
„Ei, ei, sa tegid mulle ütlemata rõõmu — tõesti, ütlemata rõõmu! — Mõtle, minu südamel on teine klapp vigane. — Oidsin teist alati iga ärrituse eest. — Kartsin, et korraga jääb toksti seisma ja olengi külm! — Nüid aga — — nüid aga — —“ ta talutab külalise käistpidi tagaruumi, sest saali akendel ei ole rullkatteid nagu sellel — —, „nüid alles tean, et ma veel kaua elan — veel väga kaua elan — —. Aga istu ometi — ma toon sulle kooki ja veini!“
Ja tõttabki tooma. Kuid ärevus on suur. Toob küll klaasid, aga unustab pudeli, toob küll koogi, aga noa jätab maha. Ning järjepannu kõneleb
152
