Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/148

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ta pilk leidis kohe surnu, käsi tõusis peakatte järele ja teretav sõna jäi lesele ütlemata. Vaikides seisis ta siis voodi ees, pöördus ümber, noogutas vaevalt märgatavalt Mari ja tema kõrval seisvate laste poole ning läks.

Tunnike hiljem kostsid aisakellad. Mäeküla saks sõitis Särgveresse.

Tõnu puhkas juba kirikualevist toodud kirstus, kui Ruisu onu saabus. See pidi nii kaua piima vedama, kui pärast matuseid vahekord Kuru ja mõisa vahel korraldub. Teist abimeest ei olnud Maril kodukohast kutsuda: isa oli vana ja Prillupi väheste omaste hulgas ei leidunud niigi kõlvulist.

Lemsi Aadam tõi oma laanekõrvest tõrvalõhna kaasa, käed ja nägu olid kui vaigust tähnilised ning kogu mees oma jändrikus rüssakuses, oma rääma kasvanud sammalhabeme ja sammaljuustega tuletas elavalt pehkivat kändu meelde. Ta sõi kõhu täis, süütas piibu põlema, tõstis siis puusärgi kaane pealt ja ütles, ta tahtvat Tõnuga paar sõna juttu ajada. Ning nüüd algas nende vahel pikem arutus teekäija ja viina vahekorrast. Kes seda eemalt kuulis, pidi nimelt arvama, et teine kirstus nii vestab kui omaltki poolt küsib. Mõttevahetus oli kõigiti vennalikku laadi, arvamised veeti lõpuks ka ilusti kokku. Ühine otsus käis: Joo, aga ära pista pead põhja.

Et Lemsi Aadam naistega suurt juttu ei saanud, need seisid tal lastega nii umbes ühes kirjas, siis istus ja popsis ta, kuni uni peale tuli, ja puhkusele heites ning turja sügades tähendas ainult:

„Nojaa, terviseid koa kodu poolt, ja aega mul on, ja rubla võtan voori pealt — leivakott sinu kääst. Aga ää sellepärast ootama jää — ää sõela võta, võta sari! Tead ühte, kelle värgid siit ja sealt korras“ — ta patsas käsivart ja pead — „muudku sõrg pihku, kui tuleb tahtma!“

Säherdune tahtja tuli juba teise päeva õhtupoolikul, varsti peale seda, kui Lemsi onu piimakambri eest esimese koormaga teele oli läinud.

Külaline, ea poolest keskmiste aastate lävel, jume ja kondi järgi turd ning tugev, andis enesest ka kohe viisipärasuse proovi. Ta hõõrus ukse taga kaua jalgu ning lesele ütles aiva järjekindlalt teie. Ja nisukollane võitud pea oli tal läikivaks soetud, punakas täishabe hoolsalt nüritud, lõua alt roosa salli vahelt paistsid manisk ja lipski välja. Ning vabandada palus, et ehk vähe varakult tuleb (ta pilk käis tahapoole, aga puusärk oli juba aita kantud), mida vahest kõlbmatuks võidaks pidada, kuid kartus, et ette jõutakse, olgu tõttusele seletuseks.


148