Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. Ja korkensooniga nuga on Tõnul taskus.
Nät seal, kus ikka klõnksak! Nälpama paneb ja pisut läkastama, aga kuidas ta põue kuuma täis paiskab, kuidas ta sooni mööda tuld veeretab! Akka nüid veel sõna murdma, ja kodu oodatakse! Tiba ka teise jala jaoks, siis mööda sellest ning kõigist!
Aleti tuleb ja Mäeküla sõidab mööda.
Nabraste tuleb ja Mäeküla sõidab mööda.
Ja kuna ta ennast aeg-ajalt külma vastu rohitseb, hakkab talle varsti päris võimatuna tunduma sõidu mõnusühtlast lihku peatada ja süvenenud ning soojenenud istmelt tõusta. Luu ja liha roiduvad ikka enam maias-raske rahu sisse, katmata nahk panetab pakasega, tüün puhkus soiutab südant ja pead. Virgeks jäävad ainult kõrv ja silm, aga mida üks kuuleb ja teine näeb, see valgub magusasti ühte undava loidusega hinges ja ihus.
Lumi jalaste all ei kisenda enam, ta heliseb kui kannel; viimaks laulab kui kogudus kauges-kauges kirikus, ja orel mängib, ja kellad löövad.
Ilm aga siretab sinises, ikka sügavamas sinises, sinist hõõgab valge väli, sinist aurab puu ja põõsas, juba nõrgub sinist hobuse looka, lakka ja laudjat mööda, ja sinisena, taevasinisena kumab marduse särk litrite kilgendava tule all.
See tõttab tummalt üle lagendiku lume, kõrvuti teega, teekäija ees, alatasa tema ees.
Ja käed ei vehi, kannad ei puutu maad, suur sina kannab teda lailamisi üle hange ja haua.
Ja sääred kumendavad, ja käsivarred kumendavad, ja eredalt kumendavad kukal ja ümarik õlg.
Juuksed aga, need turbatuha-karva kahujuuksed, need ruskavad kui koidiku punas.
Ent äkki ei näe teekäija enam.
Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad.
Kuid siis ei kuule teekäija enam. —
Verst libiseb verstale järele, ruuna jalg rühib jalale järele, ja mokad puristavad ning pea mõtleb: kas täna siis jaama ei peetagi?
Vastu tuleb regesid, takka tuleb saane, arukas Jaska annab kõigile
145
