KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
Hilja on juba, kui linna tuled Mäeküla piimamehele seljataha jäävad.
Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi.
Ja Tõnul on soe, uni ei kiusa, pea tundub nii selgena, et imesta.
Tõnu vilistab ja lööb piitsavarrega võikastile takti. Ja kui keegi ees sõidab või vastu tuleb, siis karjub niisama lõbu pärast „alt ära!“ ja pühib naerdes mööda.
Nõnda kaob esimene verstade kümme kärmesti Jaska kapjade all ja Kallaku kõrts teretab tulijat paari kollaselt kiiskava silmaga.
Siia jäi vist — midagi säärast liigub Tõnul undamisi meeles — osa mineva-öist jooma-arvet maksta: kas ehk sisse astuda?
Aga ei. Milleks neile näidata, et Mäeküla nii hilja linnast tuleb! Nagu teine kord ei jõuaks. Ja Tõnu sõidab mööda ja otsustab kõigist muistki „pikk-katustest“ täna mööda sõita, sest kodus oodatakse — kodus oodatakse ammu juba! Nõõ, Jaska! Mäest üleski traavi!
Alles kõrgel lagelaial seljandikul näeb Tõnu, mäherdune hunnitu õhtu on täna. Kuu külvab valuhõbedat, tähti sirab murdu, Linnutee aiva tolmab, ning lumi ja kõik maailm ujub pühaka sina sees. Ja vaikne on, nii vaikne, et lumi jalaste all otse kisendab.
Imestades vaatab ja kuulab teeline.
Aga korraga väristab.
Kasvab külm siis veelgi? Seni näpistas ainult nina ja kõrva — kas juba sooja hinge kallal?
Ja uus viirg vapustab meest.
Ning ka varvaste ja näppude otsas on kinni, — ja ninaalune habe rebib mokka, — ja uinuva tuuliku juurest hakkab Aleti paistma — —
Vahest ehk silmapilguks?
Eks näe.
Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Külmetab, ja endal külmarohi rees!
144
