Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/141

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Prillupil on kaks sigarit, ta paneb teise Maasika ette. Siis suitsetavad ja joovad uuest pudelist.

„Mul eneselgi neid terve tosin tee ääres,“ ümiseb piimamees pudeli etiketti tunnistades, „ja kui sul siit kohast kõik lagund — —“ ta tipib näpuga vesti peale.

„Kas on lagund?“ pärib Maasikas põnevusega, „kas tunned, et on?“

Prillup hoiab nägu nüüd mõlema käe vahel, ta vaade on läiget, põsenukid puna võtnud; sosinal jätkates lähendab ta suud üle laua kuulajale:

„Ükskord iilisin talle järele — — poole ööd olin kõhuli akna taga — kivi kummagis käes — —“

Nende pilgud on koos ja ühtaegu ujuvad mõlema silmad vees.

Kõneleja peab pikka vahet.

„Ja kui sa nüid näed, et sa sest kedagi põle soand — kui sa tead, et see kõik jumalamuidu on old — —“

„Ei siis parane?“

Prillup väristab pead. „Annan käest. Põhja kisub. — — Ja kui sa pead mõtlema, et poe jälle kuhugi sauna — — viimati võerasse valda — vaesem veel kui enne — ta võib mu võla eest jo paillaks teha —“

„Aga sa saad oma tagasi — sa saad jo siis oma tagasi!“

„Jaa — enne pannasse ehk võlga tasuma, siis soan tagasi. Aga mis ma temale nüid veel olen? Narts — jalaga tõugata! Ebeldabki mu silma all ühe poisiga — et nää: narts oled, tallukas oled, ei kellegi mees!“

„Aga sa saad ta tagasi —“

„Sest ega siis saun ja vaesus üksi — maailma naer ja pilge peale veel — — eluajaks — temale kui mulle — —“

„Mine temaga kaugele ära!“ Maasika pilgus hiilgab unistus.

„Järele tuleb — niisuke ais tuleb järele — ei sest soa surmani lahti —“

„Aga ta on su juures!“

„Mine tea, kui kauaks — sinu oma on nüid rätsepa juures!“

Mäeküla tõuseb lauast, et välja minna. Ta astub ühele eelminejale kogemata kandu ja turi on tal kumer. Kui ta tüki aja pärast tagasi tuleb, siis tüürib teise külge, kuni märkab. Aga laua ligidalt pöördub vasakut kätt leti poole ning kuulukse seal midagi tellivat.


141