Tuhvlikingsepp Maasikas, kes meietades enda isiku juurde veel oma müügikorvi arvab, vahest ka selles olevad ostmata jäänud tuhvlipaaridki, kobib ankrute vahele; ta jänesemokk laieneb trööstitud naeratusel.
Prillupi ostud siselinnas on varsti toimetatud, nad sõidavad alevi poole, kus Maasikas elab ja mille kaudu Mäeküla tee linnast välja käib. Viimase põikuulitsa suus peetakse kinni. Siin, mõni maja sissepoole, on kingsepa kodu.
Aga kuna nende käed peaksid kokku sirguma ja Maasikas reelt astuma, ei sünni seda mitte, vaid mõlema pilk pöördub suure nurgamaja poole nende ees, mille alumise korra akendel poolest saadik purpurpunased katted ees on.
„Kutsuksin oma poole, aga tuanurk külm — — jõua neid puid nii paillu — —“
„Kuluks õite suutäis sooja ää — ilm kõle ja pikk tee ees — —“
„Natuke jänugi oleks — —“
„Jänu jah oleks koa — —“
Nad ei saa silmi lahti neist purpurpunastest eesriietest ja Tõnu ajab hobuse hoovi.
„Pooleks tunniks — —“
„No ega kauemaks.“
Jaska saab kaerakoti pähe, mehed leiavad soojad ahvenad leti pealt eest. Üks tagapoolne nurgalaud pikas madalas pearuumis on vaba. Maasikas näeb seda kohe ja paigutab oma korvi sinna.
„Ega ehk püsti leti ees — —?“
„Ei-noh, võiks jo natike istuda — —“
„Paar sõna juttu — —“
„Meie vana laud koa — —“
Viina, leiva ja kalad viivad ise, õlle toob perenaine järele, ja siis joovad, söövad ja vaikivad. Ainult nende silmad on jutus, need käivad küsides, kostes ja mõistes iga kord kokku, kui käsi klaasi tõstab ja maigutavalt mokalt maha paneb. Esiotsa on neile küllalt sellest, et nad ühes istuvad ja ühes naudivad.
„Kuulsin tast jälle,“ algab kingsepp viimaks sosinal; ta silm on süttinud.
„Mida siis?“ ümiseb teine vastu.
„Ei ole enam Jamburis, olla Oudovas.“
139
