Ei, aga lehes seista üks väga keeruline hobusevargus kuskilt taga Tartut, ja Kuru perenaine hakkas lugu sepale vestma.
Korraga turtsatas Tuksi poiss. Ta vajutas pea, mis kahte külge kangeid käändeid oli teinud, lõuska kistud näoga maha ja kähistas:
„Ega tea, Juku, kuda meie vaeste käbarrad nüid käivadki! Tehku poissmehed neile selgeks, et peibutamata tuli!“
Juhan muiatas talle vargsi vastu: ta oli ka juba näinud, et mõisa poolt lähenes Kremeri-härra, Kuru kinkudelt aga Prillup. Arvamisi pidid nad sepapaja kohal vastastikku jõudma. Mari, kes neid samuti oli silmanud, jutustas soravalt edasi, ainult siis peatudes, kui naela pihta plõnnimine teda takistas.
Aga härra ja piimamees ei juhtunud otse vastastikku. Esimene, meeste poolt teretatud, käänas juba sepapaja otsast mööda, teele, mis karjamõisa viis, kui teine veel mõne sülla ristteest eemal oli. Mõlemal (Tõnu tegi meestele eemalt teretava käeliigutuse) tuli varsti värav avada: saksal väljavärav, Prillupil see, mis alttoa õue viis.
Väravat kinni pannes vaatas kumbki — see sündis üsna ühteaegu — sepikoja poole tagasi.
„Soola pandi!“ itsitas Tuksi poiss.
„Noh, ja kuda nad vallapuurist siis punuma said?“ päris sepp.
Ja noorik jutustas loo lõpule.
Ta lisas veel ühe kohtunalja juurde, nokutas siis Juhanile head päeva ja tegi kodu poole minekut.
„Ei minuga jäeta jumalaga ühti,“ kurtis Ants.
„Ah soo“ — ja Mari kergitas tagant natuke seelikut.
